Eesti päästjate foorum

Täitsa kohutav on tõdeda seda et millseks on muutunud meie päästjate meeleolud seoses viimaste aastate koondamistega,sulgemistega ja muidu ajude komposteerimistega.Minu arust ja oma kolleege vaadates pole see enam see Päästeteenistus mis aastaid tagasi kui kõik olid nagu üks mees.Suures uutmise tuhinas on Päästeameti juhtkond ühe "väikese " asja jätnud kahe silma vahele.See on inimene,oma töötaja. Kõik töötajat puudutavat piirdub ainult nõudmistega.Jällegi on see mitmeid kordi olnud olukord kus kõik ainult sellega seletub, et kui sa pole rahul,ei vasta meie normile,jne siis astu minema,meil on ju järjekord ukse taga.Ei usu et sellise suhtumisega Päästeameti poolt me kaugele jõuame.Mehed vaatavad et saaks kuidagi oma vahi tehtud ja siis ruttu teisele tööle et natukenegi sellele pääste abirahale juurde teenida.Kuidagi naeruväärne on mõelda et vastat kõikidele nõuetele,oled täiskohaga tööl,üritad endas anda kõik aga ära sellest teenistusest ei ela.ikka on vaja kusagilt juurde teenida.

+1

Kas sellest pole räägitud juba aastaid, need reformidest tingitud lahkumised on jätnud oma jälje ja komando hing on haige paljudes üksustes ning mitte ainult seal. Palju saab muidugi ära teha komando pealik, kuid kaua sa jõuad!
Samas olen mööda komandosid ringi sõites kohanud ka väga elujõulist meeskonda, kes kõiki neid nõudeid-õppusi trotsides, on suutnud säilitada elurõõmu ja meeskonna tunde. Me loodame nendega kohtuda ka sellel aastal Remniku lahinguväljal, millest lähipäevil tuleb nii PAIS kui ka siin foorumis täpsemat infot.
Seniks aga kõike head ja rahulikku!!

MIS MEIE AMETIÜHINGUST SAANUD ON, POLE ENAM MIDAGI KUULDA! TEADMATUS VALITSEB MEESTES.....

A milline see meie on? Või oli...?