Ajanatukest tagasi hakkasin võrdlema teenistuse ja teiste erinevat laadi organisatsioonide väljaõpet ja seal töötavate inimeste teenistuskäiku. Püüdsin leida sarnasusi ja erinevusi. Seda kõike muidugi Eesti Vabariigi kui väikeriigi seisukohalt. Ma ei ole väljaõppe korraldamise spetsialist kuid ühte ja teist jäi silma.
Niisiis üldiselt, süsteemides, kus on jäigad käsuahelad (nt. päästeteenistus, sõjavägi, politsei jne.) on tavaks, et mida vanemaks ja kogenumaks, seda kõrgemale. Hakates peale lihtsamast liigutakse keerulisemale. Tsiviilstruktuurides on selline jäik asjaajamine veel omane meditsiinile. Erafiramades on olukord natuke amorfsem. Palju sõltub juhatuse suvast, isiklikust meeldivusest, sidemetest muust säärasest, mis avalikes huvides tegutsevast organisatsioonis ei tohiks tooni anda. Täiesti lahti vaevalt saab. Sellel põhimõttel põhineb väljaõpe. Alguses erialane kutseharidus, edasi kui tahtmist on, parem haridus ja kõrgem koht. Seega jaotuks kogu teenistus omamoodi astmeteks põhimõttel kõigepeal ports haridust ja need ametikohad, siis järgmine ports ja kõrgemad kohad jne. See süsteem pole veatu. Oht on selles, et pidevas ülesse liikumisega kaob ära koostöö ja järjepidevs, kuna keegi on pidevalt kuskilt kuhugi tõusmas. Teisalt võib koolitada kindlaid spetsialiste kindlatele astmetele kuid siis ei tea vasak käsi mida parem teeb. Tervislik segu oleks seega parim.
Olgu kuidas on kuid igal niiöelda astmel peab olema tagatud inimväärne palk ja sots. garantiid. Selles suhtes on teenistus küll musternäidis kuidas olla ei tohiks. Ainus võimalus pisutki paremat palka saada on kontor koos võimalike täiendavate ametihüvedega. Siit ka põhjus pidevaks ametnikehulga paisumiseks.
Niisiis, minu nägemus.
Eelneb ajateenistus.
- 1.Alguses saadetakse eranditult kõik Päästekooli ja sellele järgneb kohustuslik töö pritsumajas pikkusega 1,5 aastat. Seega kokku kaks aastat.
2. Peale seda peab tegema otsuse mis suunas edasi töötada tahad ja saad. Op. teenistus, järelvalve, kriis, ennetus, jne. Miks nüüd? Sest nüüd on asjaosalistel asjast ülevaade. Näide. Tulevane ennetaja mõtleb, abi jõuab pidevalt hilinenult (Tuttav probleem mis?), peaks midagi tegema. Järelduds, kiirem avastamine võrdub suitsuandur. Tulevane kriisimees mõtleb, see ja see õnnetus võib juhtuda, aga sellest pole siiani kõneldud, vaja ära teha. Lühidalt igaüks saab fundamentaalsele probleemile pihta.
3. Edasi õpitakse 1 aasta. Lõpetamise järel saavad op. mehed olla MV- d RP- d ülejäänutele omad ülesanded. Ütlete, et selline madala kvalfikatsiooniga järelvalvaja ei oska midagi teha? Ma ütlen, mida ta võib teha. Organiseerigu maakonna tasandil piisaval hulgal looduslikke veevõtukohti ja valvaku, et need ka kasutatavad oleks. Veevahedest teavad kõik, mu isiklik kilometraa¾irekord on ööpäevase veeveo kohta 800 km.
4.Ütleme, et peale seda on kohustuslik tööaeg min 2.a.
5. Tahad edasi õppida? Palun! Järgneb 2. a. koolitus.
6. Ja siit võib avaneda pääs osakonnajuhatajaks, direktoriks jms. asjameheks.
Teenistuses on küll kõik vastupidi. Rakendusliku kõrgharidusega mehe ettevalmistus nõretab teooriast, mida on kahtlemata vaja, kuid nagu nimigi ütleb, rakenduslikult. Värske koolilõpetaja ei saa olla direktor ja kogu elu direktor ja kohe osakonnajuhataja. Silmaring jääb ahtaks. Kas mitte siin ei peitu üks suuremaid teenistuse probleemidest? Tajudes isiklikku asjatundmatust ei tulda pritsumehe käest küsima, sest ei osata küsida. Kuidas muidu seletada, et rohkem kui 10 aastaga ei ole suudetud ehitada toimivat sidet kui vaid üks näide tuua. Aga seletada seda saab. Pole kogemust, pole probleemi.
. Praegune uus juht on rohkem tuletõrjesportlane ja oma vabatahtliku asjale pöörab rohkem aega kui maakonnale. Ilmselt on varsti Järvamaal 100 m. takistusriba kohustulik ja igal komandol peab olema noorte meeskond 
