Jüri Pihl

Kõik mis meeles ja vääriks jäädvustamist. Kirjuta oma lugu.
Karilaid
Postitusi: 81
Liitunud: 09:38, 28 06 2007
Asukoht: Tallinn Lilleküla
Kontakt:

Jüri Pihl

PostitusPostitas Karilaid » 11:17, 03 10 2007

Sai siin mõnigaid ajalehe artikleid loetud härra Pihli tegemistest. Ja mis ma näen! Kommentaaridesse on keegi teadja poetanud terve siseministri eluloo. Lugesin huviga ja panen üles teilegi lugemiseks. Täitsa vahva on teada, et pole härra siseministergi keeluajal kapitalistlikele kodanikele seemnevilja varjanud :D



Copy 03. oktoober 2007 07:26:31

Nõukogude okupatsiooni ajal töötas Jüri Pihl aastaid, esialgu autojuhina, seejärel inspektorina ENSV siseministeeriumi operatiivteenistuse osakonnas (praegune operatiivbüroo), kus põhiliselt tegeldi varjatud jälgimisega. Ühe tolleaegse kolleegi jutu järgi oli Jüri Pihl väga tagasihoidlike võimetega, keda soosis tollane osakonna ülem miilitsapolkovnik Kaasik, kes samuti oli pärit Saaremaalt ja tundis oma alluva isa. 1970-ndate lõpus oli skandaal, kui Moskvast saabunud kontrollijad leidsid, et operativniku isa oli sõja ajal teeninud Saksa armees, nõuti Pihli vallandamist. Moskva kontrollijaile esitati tõend, et Pihl-seenior on Saaremaal parteikomitee liige ja igati tubli nõukogude inimene, see päästis praeguse justiitsministeeriumi kantsleri karjääri. Vahetult enne 1980.a. olümpiamänge saadeti Jüri Pihl õppima Leningradi erikooli kursustele, kus õpetati operatiivtööd nii miilitsaile kui ka KGB töötajaile. Olid algamas olümpiamängud ja punaimpeeriumi "organid" vajasid lisakaadrit lääneriikidest saabunud sportlaste, spordihuviliste, ajakirjanike ja teiste jälgimiseks ning jälitamiseks. Juriidilise hariduse sai ta Tartu Ülikooli kaugõppeosakonnas.

Nõukogude okupatsiooni ajal püüdis KGB oma tööd igati salastada. Oli kombeks, et osa kutselisi KGB töötajaid täitis oma tööülesandeid teiste struktuuride ridades (miilitsas, passiosakondades, SORVVO-s, asutuste eri- ja kaadriosakondades, väliseestlastega tegelevas VEKSA-s jm.), seetõttu on Jüri Pihli tollaste kolleegida hulgas levinud arvamus, et ka Pihl oli üks sellistest. Tema edukas karjäär paistab seda väidet kinnitavat. On arvatud, et pärast Leningradi "kagebiitide" ja miilitsate erikoolis õppimist võeti püüdlik miilitsamees tööle "organisse", kuid ta jätkas teenistust miilitsamundris. Temale pandi suuri lootusi, on rääkinud üks Pihli endine kolleeg miilitsa-päevilt.

Jüri Pihl pandi juhtima Inturisti hotelli "Viru" eriteenistust. Enne seda töötas ta kriminaaljälituse vaneminspektorina Harju rajooni siseasjade osakonnas, kus ei pastnud mitte millegi erilisega silma. Hotelli "Viru" eriteenistust juhtima taheti määrata teine isik, vastav käskkirja projekt oli juba siseminister Marko Tibari laual, kuid siis sekkus KGB: teine kandidaat ei olnud "kagebiitide" meelest nii usaldusväärne kui Jüri Pihl ja ümbervormistamine toimus väga kiiresti. See formaalselt ENSV siseministeeriumile alluv osakond oli otseselt aruandluskohustuslik ENSV KGB ees. Pihl juhtis hotellikülaliste turvamist. Turvamise üks eritoiminguid oli turistide ja teiste hotellis peatuvate välismaalaste jälgimine, nende telefonikõnede salvestamine jne. Vilja Laanaru (Savisaar) on oma raamatus Jüri Pihli äraminekut hotelli "Viru" turvatöölt seletanud ühe turvapealikule õnnetult lõppenud kontaktiga, kus teine osapool oli kergete elukommetega soomlanna. Paarikest olevat filmitud mitte kõige sündsamas asendis. Seda tegevust, mida Pihl soomlannaga harrastas, ei peetud nõukogude miilitsatöötaja jaoks moraalseks. Lubja tänavas olevat kokku tulnud miilitsa parteiaktiiv, et arutada parteikaaslase amoraalset käitumist, kuna asi oli suure kella külge läinud. Moraali vastu eksinut ähvardas parteist väljaviskamine, kuna kommunistile ei peetud kohaseks lõbutseda kapitalistlikust riigist saabunud turistiga - ikkagi klassivaenlane! NLKP-st väljaviskamine tähendas ühtlasi ka seni edukalt kulgenud miilitsakarjäärile krahhi. Keegi parteiaktiivil kohalolnuist on jutustanud, et Pihl sulgenud end WC-sse ning ähvardanud maha lasta, kui ta kommunistlikust parteist välja visatakse. Miilitsatest ülemused käinud ukse taga palumas, et ta rumalusi ei teeks. Pihli olevat päästnud kahe kõrge ülemuse soosing. Üks neist oli tolleaegne ENSV siseminister ja endine KGB töötaja Marko Tibar, teine siseministri asetäitja Vello Rikkas. On arvatud, et "Viru" turvaülema filmimist korraldasid Jüri Pihli enda alluvad, et kiuslikust ülemusest lahti saada. Pihl ei ole Laanaru raamatus "Valguses ja varjus 1995" toodud faktidele kuidagi reageerinud, kuigi riigi kõrge ametimehe ankeet peaks lojaalsuse koha pealt Eesti Vabariigile olema plekitu.

Võrus aktiviseerus 1987. aasta teisel poolel rahvuslikult meelestatud noorus. Korraldati mitmeid meeleavaldusi, mis andsid KGB-le ja miilitsale palju tööd. Tollane Võru miilitsaülem ei suutnud oma tööga rahuldavalt hakkama saada, kuna situatsioon oli uudne - tuli arvestada Gorbatšovi glastnosti-kampaaniaga, ei saanud rahvuslikku noorust brutaalse vägivallaga maha suruda, nagu seda tehti 1980. aastal. Joodikust miilitsaülem vahetati välja püüdliku Pihliga. Sellel kohal jätkas Jüri Pihli protežeerimist Marko Tibar, kes tõi oma lemmiku 1990. aastal pealinna miilitsasse tagasi. Tublisti oli vähenenud Võru noorte aktiivsus, kuna nende kõige energilisem juht Ain Saar oli välja saadetud Rootsi. Pihli jaoks õnnetult lõppenud inetust loost "Virus" oli möödunud mitu aastat ja lugu ammu unustustehõlma vajunud.

Jüri Pihli suureks teeneks peetakse kahe Rootsi sotsiaaldemokraadist ametiühingutegelase surma asjaolude väljaselgitamist 1990. aastal Tallinnas. Teadupoolest olid tapmisse segatud "Virus" töötavad vene prostituudid. Valdav enamik välisturiste teenindavatest prostituutidest tegi ettekandeid KGB-le. Pihli enda osa mõrvarite ülesleidmisel oli siiski väga minimaalne, sisuliselt puudus, ta tegeles üldjuhtimisega ja töökoosolekud toimusid tema kabinetis. Kurjategijate vahistamiseks saadud informatsioon saadi KGB käest ja isegi pidevalt Pihli kabinetis viibinud rootsi keele tõlk oli kutseline KGB-lane.

Suvel 1991 hakati Eesti politseiameti koosseisu moodustama kaitsepolitseid ja Jüri Pihlist sai kapo esimene ülem. Eraldi ametiks sai salapolitsei koos oma eelarvega "Isamaa" valitsemise ajal. Pärast kaitsepolitsei seaduse vastuvõtmist 1993 kinnitas Riigikogu Pihli iseseisva ameti peadirektoriks. On andmeid, et Jüri Pihli kandidatuuri suurimaks pooldajaks oli tollane peaminister Mart Laar. Mitmed teised "Isamaa" juhtivad poliitikud (Kannik, Hallaste) olevat endisesse "Viru" turvapealikusse suhtunud palju tagasihoidlikuma optimismiga. Kaitsepolitsei šeffi on lausa piiritult usaldanud endine ERSP-lasest siseminister Lagle Parek. Aktiivsest poliitikast eemaldunud Parek suhtles (oma jutu järgi) kapo juhiga väga aktiivselt veel 1996. aastal. Vilja Laanaru kirjutas: "Täiesti tema mõju all oli Parek, kes teda piiritult usaldas. Mulle on jutustatud, kuidas Pihl saatis oma agendid, kes kuulusid ERSP organisatsiooni Võrumaal, ministrile rääkima, kuidas kapo peadirektor on alati toetanud ERSP ideoloogiat." Jüri Pihli kohta on rääkinud Enn Tarto, et mees oskab ülemustele meeldida. Lagle Parek pidas ministriksoleku ajal paljusid endisi "punaseid" (kes tema ees püüdlikult pugesid) "väga meeldivaiks" inimesteks. Ometi on kummaline, et rohkete KGB-kogemustega endine poliitvang ei suutnud aru saada, et "Viru" turvateenistust võeti okupatsiooniajal juhtima ainult kontrollitud ja süsteemile ustavaid inimesi. Juhuslikke, kes "ERSP ideoloogiat toetasid", sinna ei võetud.

1992. aasta lõpus, mil töötasin siseministeeriumis, pöördus minu poole parlamendi ERSP fraktsiooni aseesimees Viktor Niitsoo küsimusega, mida ma arvan Jüri Pihlist. Kas teda võiks kinnitada juhtima kaitsepolitseid? Sel ajal ei teadnud ma Pihli eluloost mitte midagi ega olnud temaga veel isiklikult kohtunudki. Loomulikult kehitasin Niitsoo küsimuse peale õlgu. Selge on see, et Jüri Pihl määrati riikluse julgeolekule nii tähtsa struktuuri etteotsa täiesti kontrollimatult, nagu on väitnud ka kaitsepolitsei kontrollimise komisjoni esimees Enn Tarto.

Juba aastaid hiljem, see oli 1995. aasta algul, sain ma Jüri Pihli protežeerimisest kuulda huvipakkuvat ja ühtlasi väga ärevakstegevat infot. Kuuldu pärines ühelt endiselt "kagebiidilt", kes pärast KGB tegevuse ametlikku lõppu Eestis 1991. aastal asus tegutsema väikeettevõtjana. Ta oli väikese töökoja kaasomanik ja ühtlasi töömees. Endine "organi" ohvitser oli töötanud KGB 5. osakonnas ja värvanud 1980-ndate aastate algul kaastööle ühe teadusliku instituudi tollase kaastöölise. Värvatu oli korda saatnud mingi eksimuse, mille eest oleks okupatsiooniaegsete seaduste järgi laagrisse võidud saata. Sekkus KGB, kes pakkus alternatiivi. Mees nõustus. Sama mees pääses "Isamaa" nimekirjas Toompeale. Objektiivsuse huvides tuleb märkida, et KGB kaastööliseks värvatud mees ei kuulunud nö. ideeliste hulka. "Organi" abiline, kes sai pseudonüümiks "Daniel", oli olnud vägagi loid oma kaastööliste kohta informatsiooni andmisel ja kadus 1980-ndate aastate lõpus, kui algas laulev revolutsioon, KGB silmapiirilt. 1992. aasta lõpus otsiti endine KGB-töötaja üles ja meenutati talle, et tal oli kunagi "Danieli" nimeline abiline. Venemaalt KGB mantlipärijalt FSB-lt oli korraldus saadud, õigemini soov, et ohvitser kohtuks oma endise agendiga ja taastaks temaga kontakti. Sooviti, et riigikogulaseks saanud "Daniel" püüaks Toompeal oma kolleege mõjutada hääletama Jüri Pihli määramise poolt. Endine "kagebiit" aga oma agendiga ei kohtunud ja ignoreeris endiste leivaisade soovi. (Vähemalt mulle rääkis ta nii.) Ometi võib eeltoodust teha huvipakkuva järelduse: ilmselt sobis Jüri Pihli kandidatuur venelastele niivõrd, et sealne "organ" otsustas teda toetada. Need on "organite" luuremängud, mis asjasse pühendamatuile mõistmatuiks kipuvad jääma.

Jüri Pihli isik kaitsepoltsei peadirektori ametikohale rahuldas mitmeid osapooli, sealhulgas ka KGB-d. Ühe endise julgeolekulase sõnul oli KGB-l kaitsepolitsega kokkulepe, mille järgi kohtub Pihliga aeg-ajalt viimane ENSV KGB ülem kindral Rein Sillar.
Karilaid
___________
Roger. Out...

tulehull
Postitusi: 125
Liitunud: 11:59, 10 02 2006
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

PostitusPostitas tulehull » 08:43, 04 10 2007

Kas tõesti tahtsime sellist ministrit?Tule taevas appi,minul igatahes on piinlik.

Kasutaja avatar
kalifa
Postitusi: 927
Liitunud: 06:37, 17 02 2006
Asukoht: endine Harjumaa
Kontakt:

PostitusPostitas kalifa » 19:36, 11 10 2007

Eks hea ole kelkida, kui Teiste poolt toodetud miljardid suureks on paisunud!
Niipalju, kui olen päästeteenistusega kokku puutunud, ei ole ükski minister ega päästeameti juht suhtunud lihtpäästja palgamuresse tõsiselt, vaadake juhtkonna aastapalgad üle ja lisatasud sinna juurde, neile on kogu aeg raha jätkunud, lihtpäästja aga on ennast pidanud ise ära elatama.
Nüüd siis palganumbrid paigas, eks saab siis näha, kas 24-tunnisele jääva komando tööle võetud tõrjuja hakkab ikka 9000 krooni saama, sinna hakkab vist järjekord ukse taha tekkima!
10500 miinus maksud ei ole küll 12 tunnise vahetuse puhul õiglane tasu, ega kõik ei taha tulla keskkomandosse.
mõtetes olen veel Teiega!

manivald
Postitusi: 48
Liitunud: 09:55, 06 04 2007
Kontakt:

PostitusPostitas manivald » 11:04, 25 10 2007


Kasutaja avatar
kalifa
Postitusi: 927
Liitunud: 06:37, 17 02 2006
Asukoht: endine Harjumaa
Kontakt:

PostitusPostitas kalifa » 17:40, 25 10 2007

mõtetes olen veel Teiega!

Doktor
Postitusi: 1303
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 21:19, 26 10 2007

Siia sobib üks murelik interpretatsioon Postimehe kommentaariumist. Tõstan selle ka foorumisse. Autoriks on kommentaator max



Igal tõsiseltvõetaval riigil on oma salapolitsei. Pärast taasiseseisvumist loodi ka Eestis riiklikku julgeolekut kaitsev organ - kaitsepolitsei. Seaduseandja on riigisaladuse seadusega kaitsepolitseile andnud ülisuure võimu, võrreldes 1994. aastal vastu võetud seadusega, on 1. jaanuarist 1998 kehtima hakanud riigisaladuse seadus tunduvalt karmim nn. riigisaladuste paljastajate suhtes. Võiks arvata, et tegu on superriigiga, kel on ülisalajane ja -võimas relvastus, mida teiste eest varjata. Samuti puudub informatsioon, et meie teadlased oleksid teinud mingeid peadpööritavaid leiutisi, mida kiivalt salastada tuleks. Kui maailma superriigis USA-s muutub salajane teave automaatselt avalikuks 25 aasta pärast, siis arengumaade hulka kuuluvas Eestis võib saladuste pikkuseks olla 50 aastat ja ka siis kustutab salastatuse teavet valdav asutus. Riigisaladuse paljastamise eest võib karistada kuni 8-aastase vangistusega keda tahes, kelle süü läbi kas eksimusest, ettevaatamatusest või teadmatusest juhtus salastatud teabe leke. See annab riigisaladust hoidma volitatud organile suurepärase võimaluse arveteõiendamiseks ebameeldivate inimestega.

Riigisaladuse seaduse 3. paragrahv kuulutab riigisaladuseks riigikaitsealased tarned, teaduslikud, tehnoloogilised või majanduslikud küsimused, mis puudutavad riigi julgeolekut. Seetõttu ei tohi näiteks ajakirjandus kritiseerida kaitseministeeriumis, kaitsejõududes ja kaitsepolitseis asetleidvaid võimalikke korruptsiooni- või muid ebaseaduslikke juhtumeid. Ajakirjanduse sellist tegevust võib alates 1. jaanuarist 1998 pidada riigisaladuse reetmiseks.

Riigisaladuse seaduse järgi tuleb salastatud teabele juurdepääsu loa saamiseks läbida totaalne kontroll, mida teostab mõni salapolitsei ametnik (kaitsejõududes peastaap). Ankeetandmed, mida kaitsepolitsei vajab, et kaitsta riigi julgeolekut, annavad silmad ette isegi omaaegsele KGB-le, sellele "organile" omase paranoiliku salastatusega. Lisaks tavalisele ankeedile, mida on täitnud iga välisviisa taotleja (nimi, sünni-, elu- ja töökoht ning passiandmed, rahvus) tahetakse riigisaladuse juurdepääsu taotlejalt eriti üksikasjalikku informatsiooni sugulaste ja hõimlaste ning lähituttavate kohta. Kaitsepolitseile on tähtis teada, kus töötavad vennad ja õed ning nende lapsed, samuti loa taotleja abikaasa vanemad, õed ja vennad. Sel juhul, kui loa taotleja on teist korda abielus, ei jäta salapolitseid ükskõikseks eelmine ebikaasa ega tema vennad ja õed. Eriline huvi on välismaal elavate sugulaste vastu, nagu omal ajal okupantide "organilgi". Tuleb meelde tuletada kõik lähemad tuttavad, kes riigisaladuse juurde pürgijat suudaksid lähemalt iseloomustada. Kapol on samuti huvi, missuguste organisatsioonide või erakondade liige loa taotleja on või minevikus on olnud. Tuleb oma allkirjaga volitada kaitsepolitseiameti töötajat saama enda "elu ja tegevuse" kohta informatsiooni. "Täielise vabariigi" riigisaladuse seaduse tegijad on suutnud ületada isegi okupatsiooniaegset miilitsate ankeeti dopuski saamiseks, mis oli tunduvalt lühem, vähem pealetükkivam.

Riigisaladuse seadusest lähtuvalt ei saa ka valitsus korralikult tööd teha, ilma et peaks kõrvad lontis kapo ukse taga oma saatust ootama, kas mõni minister on kõlblik või mitte riigi asju ajama. Valitsuse liikmetest on ainult peaministril õigus juurde pääseda dokumentidele tasemega "salajane". Mõistmatu, kuidas on võimalik valitsusel riiki juhtida ning kollektiivselt selle eest vastutust kanda, kui neil teabe saamise õigus puudub. Kaitsepolitsei saab riigisaladuse varjus pugeda mitte ainult ministrite magamistubadesse, vaid ka "kõikidesse riigiametitesse õigusega tutvuda kontrollitavas asutuses kogu kontrolliks vajaliku teabega". Seega võib ka kõige tähtsusetum kapo ametnik minna presidendi või peaministri juurde ja sundimatult huvi tunda, mis toimub.

Kaitsepolitseile on antud ülisuured volitused, kontrollimaks kodanike lojaalsust riigile, kuid paradoksaalsel kombel polegi keegi kontrollinud kaitsepolitseid. Parlamendi juurde loodud kaitsepolitsei kontrollimise komisjoni arvates peab see organ omama kapo kohta informatsiooni ning kontrollima kaitsepolitsei tegevuse vastavust Eesti seadustele. Samas kurtis selle komisjoni tollane aseesimees Enn Tarto juba aastaid tagasi: "Meie komisjon suudab kapo tegevuse seaduslikkust kontrollida üsna vähe, sest meie õigused on üsna piiratud." ("Sõnumileht", 2. mai 1996.) 15. oktoobril 1997 kurtis Enn Tarto Riigikogu ees riigisaladuse eelnõu nr. 629 arutelul: "Mis puutub aga kaitsepolitseinike ja nende juhtide kaadri lojaalsusesse, siis ma ütlen teile täie vastutusega, et seda ei ole korralikult mitte keegi mitte kunagi kontrollinud. Kõik on läinud isevooluteed. Ma ütlen seda, et see oli nii ka siis, kui "Isamaa" oli võimul. Mingisugune vestlus kaitsepolitseiameti peadirektoriga oli, kus tema ise rääkis meile niipalju, kui ta tahtis ja mida tahtis. See ei ole mingi tõsine kontroll. Nii et kui riigisaladuste seaduses tahetakse veel midagi teha, siis tuleb kontroll eriteenistuste üle kõigepealt paika panna."

Kahjuks ei teinud valdavalt kommunistliku minevikuga riigikogulased vana poliitvangi ja vabadusvõitleja jutust väljagi. Riigisaladuse seadus, mis loob Eestis ülihead eeldused politseiriigi tekkeks, võeti Riigikogu poolt ühehäälselt 60 poolthäälega vastu. Ajakirjandus reageeris parlamendi vastutustundetule käitumisele kirjutistega, mis pealkirjastatud vägagi ühemõtteliselt: "Salapolitseiriigi poole", "Politseiriik ilusa eurokesta sees", "Talse varjus diktatuuri poole" jne.

Mõtlevad kodanikujulgust omavad inimesed taunisid diktaatuurile rohelise tee teinud seadust ja selle valmisvorpijaid ning vastuvõtjaid väga karmilt. Tartu Ülikooli õppejõud Ivar Tallo kirjutas: "Teiseks, valitsuse liikmed ja lugupeetud rahvasaadikud on andud kaitsepolitseiametile blankoveksli jälitustegevuse seaduse rakendamiseks nende endi suhtes. Lisaks loa taotlemisel tehtavale julgeolekukontrollile võib loa saanud "isikut nüüd kontrollida ka juurdepääsuloa kehtivuse ajal ning kolme aasta jooksul pärast selle lõppemist". Inimlikult on arusaamatu, kuidas poliitikud on nõus sellise kapo ametnike õigusega nende magamistuppa piiluda, nende kõnesid pealt kuulata ning nende kirju avada. /---/ Kolmapäeval vastuvõetud seadus annab rohelise tee diktatuuri kehtestamisele Eestis. Selles on ühteviisi süüdi nii koonderakondlik koalitsioon, mis võimule saamiseks kasutas nüüd juba ammu naeruväärseks tehtud kompetentsuse loosungit ning ka opositsioon, kes ei ole suutnud selgeks õppida enda poolt reklaamitud vahikoera rolli." ("Postimees", 25. oktoober 1997.)

"Nimelt annab uus seadus Eesti salapolitseile peaaegu ainuvõimu, otsustamaks, kes kodanikest ikka saab juurdepääsu riigisaladustele ning kes mitte. Asi on läinud nõnda karmiks, et madalama tasemega riigisaladusele, "salajane" ja "konfidentsiaalne" (üldse on riigisaladused jaotatud kolme kategooriasse: täiesti salajane, salajane ja konfidentsiaalne) pääsevad isegi valitsuse liikmed ligi alles siis, kui neil on "põhjendatud teadmisvajadus". Vajaduse aga otsustab kapo," kirjutas Aivar Jarne. ("Postimees", 27. oktoober 1997.)

Riigikogu võttis 2. detsembril 1997 vastu (sala)politseiriigi kaitsmiseks mõeldud seaduse, mis annab õiguse kasutada kohtunikke, prokuröre, parlamendisaadikuid ja parlemendi nimetatavaid kõrgeid ametiisikuid salajasel jälitustegevusel. Senise jältustegevuse seaduse kohaselt oli nende ja lisaks veel valla- ja linnavolikogude liikmete, vaimulike ja advokaatide kasutamine salajases koostöös keelatud. Uus seadus hakkas kehtima 1. jaanuarist 1998. Vähemalt kirik on sellise seaduse vastu juba protesteerinud, sest see muudab pihisaladuse lihtsalt naljanumbriks, ja vaevalt, et ükski normaalse mõistusega inimene vaimulikule edaspidi mingeid saladusi usaldab. Vastutustundetud riigikogulased ei taibanud isegi seda, et selle seaduse vastuvõtmisega löödi sügav kuristik kodaniku ja riigiametniku vahele, sest iga kõrgemat ametnikku on edaspidi alust pidada "organi" koputajaks". Riigikogulane Lauri Vahtre kirjutas juba 1994. aastal: "Tõsi on aga see, et hea parlament on selline, mis töötab hästi - võtab vastu häid seadusi õigel ajal." Ju oli siis õige aeg muuta Eesti (sala)politseiriigiks, kus vajalikul ajal on "heade seadustega" "õige aeg" tülikaks muutunud kodanikke represseerida.

Eesti advokatuuri juhatuse esimehe Aare Targa hinnangul on jälitustegevuse seadus ainulaadne Euroopas, see lubab vaikimisvandega seotud advokaadil ja pihiisal panna kliendiga asju ajades diktofoni käima. Advokatuuri üldkogu võttis vastu otsuse pöörduda Riigikogu, õiguskantsleri ja valitsuse poole ettepanekuga viia jälitustegevuse seadus, mis piirab kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kaitset, kooskõlla demokraatliku õigusriigi põhimõtetega. Advokaadid leidsid, et parandatud jälitustegevuse seadus on vastuolus õigusriigi olemuse ja Euroopa Liidu põhimõtetega, kahjustades õigusemõistmise huve. Muidugi on valitsejad juristide proteste eiranud.

Kaitsepolitsei võimu üks allikas on info valdamine ja kohustus ning ühtlasi õigus seda koguda. Miks püüavad Riigikogu ja valitsuse liikmed või teised kõrgemad riigiametnikud kapo peadirektori ees lömitada, temale igati meeldida? Sellepärast, et suur osa poliitikuist ja riigiametnikest on end mässinud korruptsiooni ja seadusevastaste mahhinatsioonide ämblikuvõrku. Kaitsepolitsei omab piisavalt teavet, mis võib peaaegu iga edasipüüdva poliitiku või kõrgametniku karjäärile risti peale tõmmata.

Kapo suur võimuallikas ongi demokraatliku riigikorralduse puhul pretsedenditu kontroll riigiaparaadi üle. Salapolitsei võib kontrollida riigiametnike ja poliitikute minevikku ja seetõttu on tal võimalus nendega manipuleerida. Näiteks võimukana näiv endine siseminister Robert Lepikson muutus kaitsepolitsei peadirektori täielikuks käealuseks. Seda seostatakse sellega, et AS Avanteki rahaafääri (kuhu Lepikson oli mässitud) kajastavad materjalid anti mais 1995 uurimiseks kaitsepolitseile. Mingit uurimist aga kapo läbi ei viinud. Uurimiseks esitatud dokumente hoiti seni kaitsepolitseis, kuni väidetava kuriteo toimepanekust möödus 1997. aastal viis aastat ja vahepeal siseministri toolile istunud endine Avanteki direktor Lepikson pääses süüdistuse esitamisest. Salapolitsei pealik asus manipuleeritava minstri abil ümber korraldama politsei juhtimist endale meelepärases suunas. Kõigepealt vabaneti "Savisaare meheks" peetud politseiameti peadirektorist Ain Seppikust. Vabanenud kohta pakuti kaitsepolitsei peadirektorile Jüri Pihlile. "Pihl nõustuks kohta vastu võtma juhul, kui kaitsepolitsei ja politseiamet liidetakse, nagu see Rootsis on. Praegu pole sellest võimalusest enam räägitud, kuid mõni aeg tagasi oli see küll jutuks," kirjutas "Eesti Päevaleht" 29. mail 1997. Kuna kaitsepolitsei juhi unistus mõlema politseistruktuuri ühendamisest ei täitunud, otsustas kapo pealik jääda salapolitsei juhiks edasi. Uueks politseiameti peadirektoriks määrati Jüri Pihli endine alluv Võru miilitsa päevilt Harri Tuul. Pärast Ain Seppikust vabanemist vallandati Tallinna politseiprefekt Aivar Toompere, kes asendati kaitsepolitsei peadirektori vana sõbra, senise Ida-Viru prefekti Helmut Paaboga. Nagu Harri Tuul, töötas ka Helmut Paabo Pihli alluvuses Võrus. Vabaneti ka politseiameti peadirektori asetäitjast Priit Männikust, seejäärel liialt iseteadvast ja Pihliga vastuollu sattunud komissar Koit Pikarost. Siseminister Lepiksoni Pihli-meelsed kaadrimuudatused politseis läksid vallandatavatele makstavate kompensatsioonide näol maksumaksjale maksma 2 803 640 krooni. ("Eesti Ekspress", 28. november 1997, A6.)

Kaitsepolitsei peadirektori ühiskonna jaos ohtlikeks muutuvaile ambitsioonidele teabemonopoli enda kätte haaramisel juhtis 6. juunil 1997 tähelepanu "Eesti Päevalehe" juhtkiri: "Teine muutusi saatev hirm on kaitsepolitsei peadirektori Jüri Pihli kujunemine Eesti ühiskonna Edgar Hooveriks. Hoover juhtis aastakümneid USA Föderaalset Juurdlusbürood, sest suure hulga kompromiteeriva teabe valdamise tõttu ei hakanud tema peale ühegi presidendi hammas. Jüri Pihli puhul kardavad Eesti poliitikud samuti, et kaitsepolitsei peadirektor kindlustab end toimikute abil Toompuiestee 21 majas. Pihli lähima kaastöötaja Mati Eriku pääs keskkriminaalpolitsei käsutuses oleva teabe juurde vaid õhutab seda pelgu."

Eriti ohtlik inimõiguste garanteerimise seisukohast on kontroll kohtunikkonna üle. Kaitsepolitsei peadirektor annab presidendile nõu, kes kõlbab kohtunikuks, kes mitte. Kaitsepolitsei juhi soovitusel on kohtunikuks saanud ka need inimesed, kes N. Liidu okupatsiooni ajal otseselt osalesid vabadusvõitlejate ja teisitimõtlejate represseerimisel. Sellised kapole sobivad, sest oma varasema tegevuse tõttu on nad muutunud kaitsepolitsei tööriistaks. Varem järgis selline kohtunik KGB käske, nüüd teeb seda kapo heaks. Kohtutele pöörab salapolitsei väga suurt tähelepanu. On ju teada, et kaitsepolitsei uurimisosakonna töö kvaliteet jätab soovida. Kohtutes on paljud kapo süüdistused oskuslike kaitseadvokaatide väidete all sõna otseses mõttes laiali lagunenud. Seega peaks kohtunik olema salapolitseist sõltuv ametnik. Et kohtunikku vastavas suunas mõjutada, selleks tuleb ta "kompraga" kuidagi vahele tõmmata (selleks sobib ka varasem töötamine okupantide teenistuses). Või teine võimalus: kohtunikesse peab külvama totaalset hirmutunnet. Mõjutatav peab aru saama, et kapo on kõikvõimas - seega on karjäärile hukatuslik "organiga" vastuollu sattuda.

Asjaolu, et salapolitsei tegeleb ka kohtueelse uurimisega, on demokraatlikes õigusriikides täiesti võõras praktika. Euroopa vastuluureorganisatsioonides tegeldakse info kogumise ja selle analüüsiga, ka operatiivtööga, mitte aga kohtueelse uurimisega. Kaitsepolitsei seaduse väljatöötajad ja vastuvõtjad olid hoolega uurinud, millega tegeles sovettide hiidorganisatsioon KGB, kuid demokraatliku Euroopa vastavate struktuuride tegevusvaldkondade vastu pole huvi jätkunud. Praegu on Eestis üles ehitatud mini-KGB.

Eesti kaitsepolitsei on saavutanud niisama suure võimu kui oli KGB-l selle hiigelaegadel juudist pealiku Juri Andropovi juhtimise ajal. Enn Tarto ei ole põhjuseta hoiatanud, et Eesti kaitsepolitseil on rohkem võimu kui KGB-l Hruštšovi sula ajal. ("Sõnumileht", 2. mai 1996.) Kapo üllatavale sarnasusele N. Liidu repressiivorganiga on tähelepanu juhtinud ka Pärnu ajakirjanik Jüri Piirisild: "Kaitsepolitsei tööst ja töömeetoditest ei tea üldsus praktiliselt vähimatki. Kes seda ametkonda üldse kontrollib ja kuivõrd tõhus see kontroll on? Aina avalikumalt räägitakse kapo ning kunagise kurikuulsa KGB sarnasustest ja selge on, et ei kaitsepolitseile ega Eesti riigile niisuguste paralleelide tõmbamine kasuks ei tule." ("Pärnu Postimees", 4. juuni 1996.)
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Karilaid
Postitusi: 81
Liitunud: 09:38, 28 06 2007
Asukoht: Tallinn Lilleküla
Kontakt:

PostitusPostitas Karilaid » 18:15, 28 10 2007

Noh!!! Ma usun, et järgnev videolõik iseloomustab kõige paremini seda, millisena ja kellena härra Siseminister meid (s.t. päästjaid, s.t. rea-päästjaid) hetkel näeb.

Hoiatuseks!!! Videolõik sisaldab ingliskeelset satiirilist ropp-huumorit ja ei peaks seetõttu olema avatud nürimeelsete inimeste poolt. Lisaks tuleb kasuks lihtsama Inglise inglise keele valdamise oskus.

Kerge tõlge vähem teravatele pliiatsitele enne videolõigu avamist:
Wank- kergema käsitööga tegelema (inglise k.)

http://youtube.com/watch?v=zn6Z9djh8eA

Aitähh, Härrased! Aitähh! Viimaks olen mõistnud, kuhu ma kuulun ja kes ma olen.

PERIOD
Karilaid

___________

Roger. Out...


Mine

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline

cron
Creative Commonsi litsents
Siin foorumis avaldatu on litsentseeritud Creative Commonsi Autorile viitamine 4.0 Rahvusvaheline litsentsi all.
Based on a work at http://foorum.estrescue.eu/.