Loodus relvastuse teenistuses

Ilma terviseta pole sul midagi, hoia oma tervist.
Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

Loodus relvastuse teenistuses

PostitusPostitas Doktor » 17:30, 29 10 2006

Inimkond on läbi oma ajaloo relvi kasutanud. Põhimõtteliselt võib relvaks pidada iga eset, mida inimene kasutab tõstmaks oma hävitavat jõud. Relvi on kasutatud nii toidu muretsemiseks kui sõja pidamiseks. Kui relva kasutamine toidu muretsemiseks ja enesekaitseks on siiani üldiselt sallitud tegevus, siis erinevate relvade kasutamine sõjas on sage diskussiooni allikas. Hoolimata teaduse ja tehnoloogia arengust ning uute relvaliikide kasutusele võtust on relvade põhiolemus vähe muutunud. Enamike relvade puhul on juhtmõtteks looma tapmine (või vaenlase tapmine/vigastamine või infrastruktuuri lõhkumine) distantsilt, seejuures jääb nn. päästikule vajutaja ise ohutusse kaugusesse. Kuni 20 saj. alguseni oli relvade hävitusjõud piiratud. Piiratud on kahtlemata suhteline mõiste, kuid tavaliste relvade nagu tanki või käsiautomaatrelva tulega on võimatu hävitada korraga suurt hulka hooneid või inimesi. Niisiis sisaldab maailma enim toodetud automaatrelva AK salv sõltuvalt tüübist 30-75 padrunit. Ameerika Ühendriikide tank „M1 Abrams” kannab 40 mürsku. On ilmne, et ka siis kui neid relvi kasutada väga efektiivselt ja tabada 100% laskudest on võimatu tappa korraga tuhandeid inimesi. Et põhjustada vaenlasele suuri kaotusi elavjõus, infrastruktuuris ja lahingutehnikas, peab ka ründajal olema palju relvi ja sõdureid. Vastupidine on olukord massihävitusrelvadega. Siin võib vähese vaevaga saavutada tulemuse, mis nn. traditsiooniliste meetoditega nõuaks suurt hulka finantse, lahingutehnikat ja sõdureid. Väheseks võib vaeva nimetada hoolimata tõsiasjast, et massihävitusrelvade tootmine, ladustamine, hooldamine ja lõpuks kasutamine nõuab suurt uurimistööd, kvalifitseeritud tööjõudu, erilist infrastruktuuri ja suurt ning pidevat finantseerimist. Senimaani on tuntud kolm massihävitusrelvade liiki. Need on tuumarelv, keemiarelv ja bioloogiline relv. Vaid ühekordse kasutamise tagajärjel sureb nende mõjupiirkonnas tuhandeid inimesi ja loomi. Kasutuskõlbmatuks muutub nii vesi, põldudel olev koristamata saak kui ka ladustatud toiduained. Lisaks eeltoodule on tuumarelval omadus põhjustada katastroofilisi purustusi.

Bioloogiline relv on massihävitusrelva liik kus vaenlase elavjõu surmamiseks, toidu ja joogi kõlbmatuks muutmiseks ning elukeskkonna hävitamiseks kasutatakse baktereid, viirusi või mõnda muud organismi s.h. looduses leiduvat mürkainet.

Teisele maailmasõjale järgnenud suhete jahenemine kahe suurvõimu NSVL’ i ja USA vahel viis võidurelvastumiseni, mille käigus toodeti kümneid tonne biorelvi. Hoolimata 1972 sõlmitud ja tänaseks rohkem kui 100 riigi poolt allkirjastatud konventsioonist, mis keelustab bioloogilise relva kasutamise on säilinud teadmised ja oskused bioloogilise relva tootmiseks. Peale NSVL’ i kollabeerumist 1990. a. alguses järgnes koos maailma üldise poliitilise olukorra leebumisega ka leebe aeg biorelvade jaoks. Seni biorelvade tootmise eesrinnas sammunud NSVL’ i õigusjärglase Vene Föderatisooni poolt vähendati tunduvalt biorelvade uuringute ja tootmise finantseerimist. Paraku kätkes endas omakorda ohtu, kuivõrd koodnimetuse biopreparat egiidi all töötas endises NSVL’ is hinnanguliselt 30 000 inimest. Ilmne on, et osa neist siirdus tööle erasektorisse, osa aga jäi „tööturule” spetsiifiliste oskuste ja teadmistega, mida halvemal juhul võib üles osta terroristlik organisatsioon.

Tänapäeval on põhjendatud kartus, et terroristid või ükskõik kes võivad kasutada oma eesmärkide saavutamiseks bioloogilist relva. Õnneks ei ole surmava biorelva tootmine niisama lihtne. Vajalikud on spetsiaalsed väga kallite ja sageli ainueksemplarina toodetavate seadmetega laboratooriumid. Relvana kasutatavad organismid on kapriissed oma elutingimuste suhtes. Kopse ründava mikroobi ümbritsev osake peab olema kindla mõõtmega, et vältida lihtsalt välja hingamist ja pääseda mööda ülemiste hingamisteede kaitsemehhanismidest jne. jne. Vaatamata sellele tuleb kõne alla biorelva nn. lokaalsem kasutamine. Meenutame usurühmituse Aum shrinrikyo (Eesti keeles oli vist „Ülim tõde”) poolt siberi katku tekitajate levitamist Tokyos 1993.a. Näitena tuleb arvesse ka mingi linna joogivee mürgitamine nt. koolerabakteriga. Seepärast vajavad päästjad minu arvates biorelvade alast infot, mida järgnevas anda püüan. Loomulikult ei ole minu kasutuses infot kitsalt relvade kui transpordivahendite ehituse kohta, mis peavad surmavad organismid kohale toimetama. Küll on minu käsutuses infot biorelvades kasutatavate mikroobide kohta.

Biorelva on kasutatud juba iidsetest aegadest. Esimesed teated sellest pärineva 6 saj. e.m.a. Keskajal (1710) oli omalaadseks biorelva rünnaku objektiks meie pealinn Tallinn kui seda piiravad vene väed pildusid katapultidega üle linnamüüri katku surnute kehi. Kaasaega meenutades levisid septembrikuus 2001. a. USA postiteenistuses kirjaümbrikud, mis sisaldasid siberi katku tekitajaid.
Hoolimata tõsiasjast, et biorelvaga on võimalik surmata tuhandeid inimesi ja loomi, on säärase efekti saavutamine keeruline. Küll aga on seda võimsam psühholoogiline efekt hirmu ja ebakindluse näol. Võib vaid ette kujutada, mis juhtuks kui ühel päeval teatatakse, et veevärk on saastunud. Haigustekitajad on järsku „kõikjal”, sest veevärk on kõikjal. On avaldatud isegi arvamust, et biorelva otsesest toimest hävitavam on tema rahvast s.h. sõdureid demoraliseeriv toime, kuna haigustekitajaid ei ole näha.

Biorelvana kasutatavat organismi peaks iseloomustama järgmised punktid.
  • Suur haigestunute hulk ja kõrge surevus. Siin mõeldakse eelkõige seda, et haigustekitaja peab inimesele hästi “külge hakkama”. Näiteks tuberkuloos on küll vastik, rohkete retsidiividega ja sageli surmaga lõppev haigus, kuid tema tekkimiseks peab Mycobacterium tuberculosis’ ega puutuma kokku järjekindlalt pikema aja jooksul.
  • Omadus levida inimeselt inimesele.
  • Nakatumiseks läheb vaja vähe haigustekitajaid ning neid saab levitada aerosoolina. Aerosool on siis gaasi (õhu) ja vedelikutilkade segu.
  • Puuduvad kiired ja kindlad diagnostilised meetodid.
  • Efektiivse ja laialdaselt kättesaadava vaktsiini puudumine.
  • Omadus kutsuda esile segasusseisundeid.
  • Mikroobil pea olema haiguse tekitamise võime ja teda on võimalik massiliselt toota.
  • Stabiilne keskkonnas.
  • Oskusteabe ning piisava hulga teadmiste olemasolu.
  • Omadused, mis võimaldavad biorelvana kasutamist (virulentsuse säilitamine suures hunnikus olles jne).
Teadaolevalt ei ole seni olemas ühtegi biorelva, mis vastaks ideaalselt kõigile neile kriteeriumitele. Isegi nii tuntud ning palju uuritud ja kasutatud siberi katku tekitaja ei levi hästi inimeselt inimesele.

Ameerika Ühendriikide Haiguste ennetamise ja kontrolli keskus on klassifitseerinud võimalikud biorelvana kasutatavad haigustekitajad kolme kategooriasse. Alustades ohtlikumast on need A, B ja C. Kuivõrd ma ei ole leidnud kuskilt Tervisekaitse inspektsiooni vastavat kirjutist, siis lepime ameeriklaste omaga. Meeles tuleb pidada ka seda, et see klassifikatsioon on kogemuslik ning seda ei saa käsitleda muutumatu ja lõplikuna.
A kategooriasse kuuluvad haigustekitajad, mis:
  • kanduvad kergesti inimeselt inimesele või/ja mida on kerge levitada;
  • põhjustavad kõrge suremusega haiguseid;
  • võivad põhjustada paanika;
  • nõuavad tervishoiusüsteemilt spetsiaalset ettevalmistust;
  • ning käsitletakse kui ohtu rahvuslikule julgeolekule (seda viimast siis USA’s).
A kategooria haigustekitajaid põhjustavad järgmiseid haiguseid:
  1. Antraks
  2. Botulism
  3. Jersinioos
  4. Rõuged
  5. Tulareemia
  6. Viiruste poolt tekitatud verejooksudega kulgevad palavikud.

B kategooriasse kuuluvad haigustekitajad, mida iseloomustab:
  • kerge levitatavus;
  • mõõdukas haigestumise tõenäosus;
  • keerukate ja töömahukate diagnostiliste protseduuride vajadus.

B kategooria haigustekitajaid põhjustavad järgmiseid haiguseid:
  1. Brutselloos
  2. Clostridium perfringens' i epsilon toksiini mürgitus
  3. Toidumürgitus s.t. nakkus mikroobidega, mis sageli on toidumürgituse põhjustajateks.
  4. Burkhordeelia
  5. Melioidoos
  6. Psitakoos
  7. Q palavik
  8. Mürgitus riitsinuse toksiiniga
  9. Mürgitus stafülokok B enterotoksiiniga
  10. Tähniline tüüfus
  11. Viiruslik aju põletik
  12. Sagedasemad joogivee saastajad

C kategooriasse kuuluvad haigusetekitajad, mida tulevikus tõenäoliselt püütakse kasutada biorelvana. Sellisteks on:
  1. Hantaviirus
  2. SARS’ i (SARS- ingl. severe acute respiratory syndrome e. maakeeli vast tõsine ägedalt algav hingamisteede sündroom) tekitav koronaviirus.


(jätkub...)
Viimati muutis Doktor, 21:24, 25 01 2007, muudetud 3 korda kokku.
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 10:32, 02 11 2006

Antraks
Teisteks nimedeks on siberi katk või põrnatõbi.
Haigustekitaja on bakter Bacillus anthracis

Pilt

Tegemist on hästi nakkava bakteriga, mis enamasti nakatab loomi (eelkõige mäletsejaid). Inimene nakatub kontaktist haigete loomadega või nakatunud loomsete toodetega. Tahtlikult levitades on suurim kasutegur aerosoolina levitades.

Siberi katk on Eestis normaaltingimustel harv haigus. Seda hoolimata asjaolust, et bakter on väga vastupidav keskkonna muutustele. Siberi katku tekitaja muutub ebasoodsate keskkonnatingimuste korral spooriks e. niiöelda ooteseisundis olevaks bakteriks. Seejuures on ta nii vastupidav, et võib eluvõimelisena säilida aastaid. Haigusel on kolm vormi. Need on naha-, kopsu-, ja seedetraktivorm. Normaalses olukorras nakatub inimene enamasti nahavormi, harvemini kopsuvormi ning haruldaste juhtumite hulka kuulub seedetraktivorm.

Haiguse inkubatsiooni aeg e. aeg mille jooksul on inimene küll nakatunud kuid sümtomaatikat ei esine varieerub 12 tunnist kuni 5 ööpäevni. Keskeltäbi on see 3- 5 päeva. Nahavorm algab valutu pruunikas punase paapuli (paapul- kuni 10mm läbimõõduga nahas kõrgem moodustis) moodustumisega.

Pilt

Paapulit ümbritseb punetav ala. Hiljem paapul haavandub erituma hakkab veresegust vedelikku ning paapul muutu mustaks. Üldnähtudena järgnevad palavik, pearingus ning oksendamine. Kopsuvormi algus on märksa ägedam. Nakatumise järgselt tõuseb palavik ning mõne päeva möödudes kahjustuvad kopsud niivõrd, et inimene langeb koomasse. Kopsuvorm lõpeb pea alati surmaga. Seedetrakti vormi puhul tekib bakteri toodetavate mürkide mõjul soole verejooksudega kärbumine. Ühel poolt kahjustab inimest verekaotus, teisalt tungivad bakterid vigastatud sooleseina kaudu vereringesse, põhjustades septitseemia.

Diagnoosimisel on oluline haige või tema lähedaste põhjalik küsitlemine ning bakterit on võimlik mingist kehavedelikust isoleerida.

Vaktsineeritakse pidevas ohus olevaid inimesi nagu veterinaarid või laboratooriumi töötajad. Vaktsiin on olemas ka kariloomade tarbeks.

Raviks sobivad antibiootikumid on olemas naha- ja kopsuvromi tarbeks. Hoolimata sellest on bakteri iseloomust tulenevalt ravi keeruline ja aeganõudev. Seedetrakti vormi tarbeks ravimeid ei ole, ravi on toetav.
Viimati muutis Doktor, 07:12, 08 12 2006, muudetud 2 korda kokku.
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 11:57, 12 11 2006

Botulism

Teisiti nimetatakse ka botulismi toksiini mürgituseks
Tuleb tähele panna, et A kategooria haiguste seas on botulism unikaalne. Nimelt tähendab botulism sisuliselt mügitust ning seega ei ole mürki tootva bakteri juuresolek tingimata vajalik. Arusaadavalt peab mürki seejuures levitama keegi kolmas.
Haigustekitaja (käesoleval juhul on vist täpsem öelda mürgi tootja) on bakter Clostridium botulinum

Tegemist on bakteriga, mis toodab erilist mürkainet botulismi toksiini. Haigusnähte põhjustab just see mürkaine. Normaaltingimustel nakatub inimene bakteriga. Relvastuses kasutatakse reeglina puhast mürkainet, mida levitatakse aerosoolina või toidu kaudu. Veevärgi kaudu levitamine on ebatõenäoline, kuna kloor muudab mürgi kasutuks. Teada on, et on katsetatud mürgi tootmiseks vajalike geenide sisestamist mõnesse teise, keskkonnas märksa vastupidavamasse, bakterisse. Tõsi seni puudub info, et see oleks õnnestunud.

Botulismi toksiin on seni teadaolevatest mürkainetest kõige kangem. Vaid 1g mürgiga on võimalik surmata 1 miljon inimest. Iraagi spetsialistid tootsid oma programmide raames ümmarguelt 19 000L botulismi toksiini. Piisavalt, et kolmekordselt surmata kogu maakera rahvastik. Säärane suur hulk mürki ei ole siiski mõtetus. Oma keemiliselt struktuurilt on botulismi toksiin valk. Olles võrdlemisi tundlik keskkonna muutustele, vajatakse tema efektiivse toime saavutamiseks oluliselt rohkem mürki kui pealtnäha tarvis läheks. Aerosoolina levitatud mürgist laguneb ja muutub kasutuks 1% / minutis. Niisiis peab mürgi levitamise ja sisse hingamise vahele jääba vähe aega. Mürki saab lagundada ka toidus kui seda kuumutada >85 C juures >5 min. Mürk ei suuda levida organismi terve naha kaudu ning ei kandu üle inimeselt inimesele.

Mürgi toime on omapärane. Nimelt muudab ta võimatuks ühe närvirakkudes paikneva ülimalt vajaliku biokatalüsaatori töö. Seetõttu ei suuda närvirakud enam lihastele korraldusi anda. Seejuures ei puuduta mürk kesknärvisüsteemi ehk siis pea- ja seljaaju. Pildil on näha lõdva halvatusega patsient.

Pilt

Haigust esineb üle maailma. Haiguse all käsitlen nakatumist bakteriga, kes peale inimorganismi sattumistmürki tootma asub.

Haigust võib klassifitseerida nakatumise tee põhjal kolmeks vormiks:
  • Toidu kaud saadud mürgitus
  • Haava kaud saadu mürgitus
  • Ning haigustekitaja spooride kaudu saadud mürgitus

HooIimata nakatumisteest on tulemus võrdlemisi ühesugune. Varieerub vaid inkubatsiooni periood. Inkubatsiooni periood on keskeltläbi 18-36h. Sõltuvalt saadud mürgi doosist võib sümtomaatika avaldumise aeg varieeruda tundidest kuni päevadeni. Tüüpiliselt ei ole haigel palavikku. Suunaga suurtest liigestest väiksematele areneb välja halvatus. Muuhulgas kaotab võimekokku tõmbuda ka hingamisel vajalik vahelihas. Haige on enamikus teavusel ja orienteeritud, kuid loomulikult agiteertud oma seisundi pärast. Ilma ravita surevad haiged eamikus 24h jooksul peale sümptomaatika avaldumist.

Ühest ja kindlat diagnoosimise meetodit ei ole. Diagnoos põhinev kliinilisel leiul ja mitmel viitava iseloomuga laboratoorsel analüüsil.

Haige tuleb kiirelt paigutada haiglasse kus tagatakse tema organismi igakülgne ööpäevaringne jälgmine. Vajadusel viiakse patsient juhitavale hingamisele. Raviks manustatakse nn. vastumürki. "Vastumürgi" manustamine pole siiski ohutu kuivõrd patsiendi organism võib manustatud "vastumürgile" tormiliselt reageerida. Niisiis on patsient juba kahekordselt haige. Ravi on pikaajaline.

Vaktsiin on kättesaadav ohustatud elukutsete esindajatele (laborite töötajad jne.)
Viimati muutis Doktor, 07:15, 08 12 2006, muudetud 2 korda kokku.
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 17:52, 15 11 2006

Jersinioos
Teise nimega katk. Anglosaksi maades sageli ka must surm. Mitte ajada segi siberi katkuga.
Haigustekitaja on Yersinia pestis. Vanem nimetus Pasteurella pestis

Ei ole teist haigust, mis oleks ennast nii sügavale maailma ajalukku kirjutanud kui on seda teinud katk. Esimene teadaolev katku epideemia leidis aset aastatel 542-767. 14. saj. katku epideemia tagajärel suri hinnanguliselt kolmandik euroopa elanikest. See oli ka aeg, millal esimest korda ilmus nimi must surm. Järgnesid epideemiad pea igal sajandil, nii et kogu katkuohvrite hulka on võimatu kindlaks teha. Kindel on vaid, et katku on surnud miljonid ja miljonid inimesed. Nendel juhtudel ei ole siiski tegu tahtliku katku levitamisega. Katku tahtlikult levitades on suurim kasutegur aerosoolil. Kõne alla tuleb ka toidu tahtlik saastamine, kuid Yersinia pestis ei ole väga keskkonnakindel. Või vähemalt mitte nii kindel kui Bacillus anthracis. Levitades aerosoolina on katku tekitaja nakatamisvõimeline 1 tunni jooksul.

Katk esineb kolletena üle maailma. Tõsi, ranged hügieeninõuded on katku levikut piiranud, kuid kolleteks on jäänud hõredalt asustatud alad Aafrikas, Ameerikas ja mujal. Meile lähemal näiteks Kaspia mere ümbruses. Normaalolukorras elutseb Yersinia pestis närilistes nagu hiired ja rotid. Aga ka näiteks oravates. Põhimõttel mina ei puudu sind ja sina mind on Yersinia pestis nn. vaikne nakkushaigus. Teiste sõnadega ei suuda Yersinia pestis närilisi kahjustada. Kuna rott eluneb sageli inimasulate ümbruses olles väga tolerantne ja hästi kohanev liik on oht nakatuda reaalne. Inimene nakatub vahel õnnetusjuhtumi läbi kui näriline teda hammustab. Sageli on aga vahendajateks kirbud. Katkul on ka üks eriomadus. Katku saab nakatuda ka infitseeritud materjali käsitlemisel (teise katkuhaige riided jne.). Katk on erakordselt nakkav ja hästi edasiantav. Kaks viimast on põhjused, miks katku käsitletakse kui potentsiaalset biorelva.

Sagedasemad katku vormid on muhkkatk ja kopsukatk.

Muhkkatk. Kirbud hammustavad kõige sagedamini jalgu. Haigustekitaja tungib organismi ja teatavad kubeme lümfisõlmedes paiknevad kaitserakud haaravad need endasse. Suutmata bakterit hävitada moodustavad nad omamoodi kaitsekilbi, mille taga bakter paljuneb. Inkubatsiooniaja möödudes (2-5 päeva) muutuvad lümfisõlmed suureks ja väga valulikuks. Palavik tõuseb kõrgele. Järgneb bakterite kiire invasioon mujale organismi. Järgneb multiorganpuudulikus, mis ravita lõpeb surmaga.

Kopsukatk. Sellel juhul hingab inimene bakteri endale sisse kas aerosoolist või teise katkuhaige. Mehanism on sama, mis muhkkatku puhul. Inkubatsiooni aeg on kuni 3 päeva. Tulenevalt kopsu heast verevoolutusest sureb haige peaaegu kindlasti.

Kiired laboratoorsed diagnostilised vahendid puuduvad. Tekitajat on võimalik isoleerida bakterikultuuril või uurida nakatunud lümfisõlmi, kuid need on aeganõudvad meetodid. Raviks on olemas sobivad antibiootikumid, samas on katk äärmiselt kiire kuluga ning nõuab kiiret ravi alustamist.

Haiguse ennetamises on juhtival kohal informeerituse tõstmine ning hügieeninõuete järgimine. Vanemat tüüpi nõrgestatud katkubakerit sisaldavatest vaktsiinidest on loobutud. Uued on aga arendamisjärgus.
Viimati muutis Doktor, 07:18, 08 12 2006, muudetud 3 korda kokku.
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 18:37, 18 11 2006

Rõuged
Levinud sünonüüme ei ole. Mitte ajada segi tuulerõugetega.
Haigustekitajateks on Variola major ja Variola minor

Tegemist nakkava viirusaigusega. Nimetatud kaks viirust on niiöelda üksteise variandid ning nende põhjustatud haiguse sümptomaatika on samane. Seejuures on V.major ' i nakatumine märksa eluohtlikum kui V. minor' iga nakatumine. Enne suure vaktsineerimise kampaania algust 20. saj. keskel olid rõuged levinud nakkushaigus. 1980 deklareeris WHO rõugete kui haiguse likvideerimisest. Tänase maailma valguses on aga õigustatult tõstatanud küsimus rõugete "uuele ringile" minekust, sest muret tekitavalt suur osa maailma elanikest ei oma kaitset rõugete vastu. Tema hea nakatamise võime, tõsised tagajärjed ning rahva suur vastuvõtlikus sunnib õigustatult muretsema nimetatud viiruste relvaks muutmise pärast. Ükskõik kes seda siis teeb riigid või MTÜ- d. Peale WHO raportit rõugete likvideerimise kohta ning vaktsineerimise programmi peatamist, lubati kokkuleppe korras rõugeviiruseid hoida ühes laboratooriumis USA' s ja teises NSVL' is. Biorelvana tuleb arvesse ainult Variola major, kuna ta on kahest viirusest surmavam.

Tüüpiliselt nakatub inimene kontaktist teise nakatunud inimesega. Võimalik on ka nakatuda hingates sisse viirust sisaldavaid osiseid. Nakkuse saab ka viirusega nakatunud või nakatatud esemetelt nagu tekid, padjad jms. Enamik haigeid ei levita viirust edasi haiguse prodromaalperioodis, mis on umbkaudselt 12 päeva. Peale seda tõuseb haigel järsku palavik, ilmneb uimasus ning patsient oksendab. Suu limaskestast alates järjekorras nägu ülajäsemeid ja rindkere haarates tekib makulopapuloosne lööve. Lööbe tekkimise hetkest alates on haige kõige nakkusohtlikum. Nakkusohtu ei vähenda ka koorikute moodustumine nahakahjustustele.

Pilt

Kõiki haigeid tuleb käsitleda kui kõrgendatud ohu allikaid, isoleeridas nad teistest inimesetest täielikult. Spetsiifiline ravi puudub. Näidatud on mõningate viirusvastaste preparaatide (tsidofoviir) positiivne toime, kuid seda siiski ainult laboratooriumis. Ravi on toetav. Põhiliseks eesmärgiks jääb vaktsineerimine, mida Eesti Vabariigis ega ka mujal praegu sundkorras ei tehta.
Viimati muutis Doktor, 07:22, 08 12 2006, muudetud 2 korda kokku.
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 16:55, 26 11 2006

Tulareemia
Sünonüümiks on jäneste katk. Mitte ajada segi katku ja siberi katkuga
Haigustekitaja on Francisella tularensis

Tegemist on üle maailma levinud nakkushaigusega. Eesti peamisteks tulareemia kolleteks on Pakri saared ning Prangli saar. Viimasel oli 1996. a. 23 haigestunuga tulareemia puhang. Haiguse reservuaarideks on loomad nagu jänesed, hiired ning vesirotid. Harva kandub haigus inimesele otse loomadelt. Sagedamini on vahendajateks puugid või sääsed. Teadolevalt on tegemist ühe nakkavaima bakteriga. Nakatumiseks piisab vaid 10 bakterist. Rünnaku korral levitatakse tulareemiat tõenäoliselt aerosoolina. Kuid arvestades tema vähenõudlikust keskkonna suhtes võib teda levitada ka näiteks joogivees. Francisella tularensis säilitab jahedas vees eluvõime nädalateks.

Tüüpiliselt nakatub inimene mõne vahendaja hammustuse tagajärjel. Kuid nakkuse saab ka toidu või õhu kaudu. Ründeks kasutatud aerosooli sattudes saab nakatuda ka silmade kaudu. Hammustuse kohal areneb välja haavanduv nahakahjustus.

Pilt

Teisteks haigusnähtudeks on palavik, halb enesetunne ning valulike lümfisõlmede teke. Sümptomaatika ilmumine varieerub suurtes piirides 1- 14 päevani. Francisella tularensis on võimeline elama ka rakkude sees, paljunedes lümfisõlmedes kaitsebarjääride selja taga. Haiguse süvenedes tõuseb haigel palavik ning mikroobid levivad organismis laiali. Ravita lõpeb haigus sageli surmaga ehkki ta ei ole nii agressiivne kui näiteks katk.

Laialdaselt kättesaadav ja kiire laboratoorse diagnoosimise meetod puudub. Haiguse diagnoosimine põhineb epidemioloogia ja kliinilise pildi tundmisel.

Raviks vajalikud antibiootikumid on olemas kuid kliinilise haiguspildi ühetaolisuse ja väga iseloomulike haigustunnuste puudumisel võib ravi hilineda.

Elanikkonnale kättesaadavat vaktsiini ei ole. Esmaseks haiguse välmise meetodiks on haiguskolletes viibides putukatõrje vahendite kasutamine
Viimati muutis Doktor, 07:23, 08 12 2006, muudetud 2 korda kokku.
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 18:18, 02 12 2006

Viiruste poolt tekitatud verejooksudega kulgevad palavikud
Otsest sünonüümi ei ole kuid sageli on kasutusel mõisted nagu hemorraagiline palavik ehk viraalne hemorraagiline palavik vmt.
Haigustekitajate hulka kuulub palju viiruseid mis jaotatakse neljaks perekonnaks. Olgu need ka nimetatud:
  • arenaviirused
  • filoviirused
  • bunyaviirused
  • flaviviirused
Tuntumad neist on filoviiruste sekka kuuluvad Marburgi ja Ebola viirused. Ebola viirus on jõudnud ka kinolinale filmis "Outbrake". Nende viiruste tekitatud haigused on sarnase kulu ja sümtomaatikaga

Viirused erinevad oluliselt bakteritest. Nad on palju lihtsama ehitusega ning ei suuda looduses iseseisvalt toime tulla sõltudes täielikult peremeesorganismist. Viirused elutsevad alati rakkude sees kasutades paljunemiseks raku vastavaid organelle. Nimetatud viiruste perekonnad on seotud oma peremeesorganismiga, levides seal kus peremeesorganism elab. Vähesed neist on levinud üle maailma. Näiteks on üks flaviviiruste sekka kuuluv omski verejooksuga palavikku tekitav viirus levinud Venemaal Omski linna piirkonnas, kus seda levitavad vesirotid.

Rünnak on efektiivseim aerosoolina, kusjuures nakatumiseks piisab juba mõnest üksikust viirusest. Seni on viiruseid ründevahendina kasutatud vaid laboratooriumides kus katseloomade suremus on küündinud kuni 90%. Niiöelda päriselus ei ole viiruseid veel kasutatud. Tavaolukorras nakatub inimene kokkupuutel nakatunud looma, tema väljaheite, sülje või muu taolisega. Verejooksudega kulgevat palavikku esineb ette ennustamatult kõigis maailma piirkondades. Sageli on nakkusallikas (haige inimene või loom) jõudnud enne liikuda tuhandeid kilomeetreid. Nii sai Marburgi viirus endale nime Saksamaa linna järgi kus imporditud haigelt ahvilt nakkuse saanud vaktsineerijalt levis haigus 25 inimesele. 7 neist suri. Kahjuks on seni veel küllaldaselt segadust teadmistes, mis kirjeldavad kes õieti on nimetatud viiruste peremeesorganismid ning kes lihtsalt levitajad.

Tulenevalt viiruste mõneti erinevast iseloomust varieerub inkubatsiooniperiood 3- 16 päevani. Tõuseb palavik ning lihased muutuvad valulikuks. Järgneb vere kalgendumine veresoontes ning paradoksaalne veresoonte läbilaskvuse tõus. Teiste sõnadega ei seisa veri enam veresoontes vaid liigub läbi seinte sealt välja. Järgneb paljude organite puudulikuse kujunemine. Pildil on näha nina limaskesta veresoonte kahjustusega patsient.

Pilt

Spetsiifiliste ravi olemas ei ole. Ravi on toetav.

Seni efektiivne vaktsiin vaid kollapalaviku tarbeks, ülejäänute ennetamise peamiseks vahendiks jääb hügieeninõuete järgmine ja loomadega kauplemise tõhus kontroll.
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 23:04, 10 12 2006

Niisiis on eelneva postitusega A kategooria haigustele ring peale tehtud. Järgnevad B kategooria haigused. Lugeja peaks ehk ülalt uuesti vaatama, mis iseloomustas B kategooria haiguseid.

Brutselloos
Levinud sünonüüme ei ole
Haigustekitajateks on Brucella perekonna bakterid

Teadaolevalt ei ole Brucella baktereid ründamiseks seni kasutatud. Tema omadused teevad temast siiski hea ründevahendi. Ehkki suremus sellesse nakkushaigusesse pole kõrge (umbes 2% [1]), kurnaks laialdane nakatumine efektiivselt tervishoiusüsteemi. Brucella ei talu kuuma, kuid kannatab hästi nii kuivust kui jahedat. Need omadused teevad temast aerosoolina levitatava bakteri.

Haiguse reservuaariks on loomad, seejuures on igal loomal niiöelda oma bakter, kes vaid tema kaudu levib. Näiteks eelistab bakter Brucella canis koeri ning põhjustab ilma kindla reeglipärata brutselloosi puhanguid. Tavaolukorras nimetatakse brutselloosi isegi kutsehaiguseks. Ohustatud on veterinaarid, lihunikud ja üldse kõik, kes elus ja surnud loomadega kokku puutuvad. Erandina tulevad nakkusallikatena arvesse pastöriseerimata piim ning sellest valmisatud või ka riknenud juust.

Inkubatsiooniperiood varieerub suurtes piirides. Keskeltläbi võiks see olla 2 nädalat. Haigus algab tüüpiliste "külemtushaiguste" sümtomitega niiöelda palavik ja paha olla põhimõttel. Kehatemperatuur tõuseb kiiresti 40- 41 kraadini langedes seejärel alla ja tõustes uuesti. Muid brutselloosi identifitseerivaid sümtomeid ei ole. Umbes pooltel patsientidel suureneb maks, kuid see ei ole brutselloosile ainuomane. Haigusel on komme retsidiveeruda, sageli tõuseb juba pealtnäha tervenemisel oleval haigel uuesti kõrge palavik. Tüüpiliselt kestab esmane palaviku "lainetamine" 1- 5 nädalat, millele järgneb maksimaalselt kahe nädala pikkune näiline tervistumine. Seejärel tõuseb jälle palavik. Viimasena kirjeldatu seletab, miks haigus on tervishoiusüsteemile kurnav. Üks haige on arstide järelvalve alla ja sageli haiglaravil vähemalt nädala tavaliselt rohkemgi.

Diagnoosimisel käivad käsikäes hoolikas haiguse anamnees ja laboratoorsed uuringud. Kiiret diagnoosimise meetodit ei ole. Kuna haigusel peaaegu puuduvad iseloomulikud sümptomid diagnoositakse seda haigust USA- s palju vähem kui peaks.

Raviks vajalikud antibiootikumid on olemas, kuid ravi eeldab nagu ikka õiget diagnoosi.

Haiguse vältimisel on esikohal haigete loomade tapmine ning kaitsevahendite kandmine.

  1. Infektsioonhaigused. (2000). /Toim. Mati Maimets. Tallinn: Medicina
  2. Harrison' s principles of internal medicine- 16th. ed. (2005). / Toim. D. Kasper... [et. al.].
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 00:00, 14 12 2006

Mürgitus epsilon toksiiniga
Mürgi tootja on baker Clostridium perfringens

Pilt

Clotstridium perfringens on looduses laialdaselt levinud bakter. Tavaolukorras põhjustab ta toidumürgitust, gaasgangreeni ja kärbuvat seedetrakti põletikku. Praegu kirjeldatakse viite nimetatud bakteri tüve, millest igaüks toodab isemoodi mürkainet. Kreeka tähestiku viienda tähe järgi nime saanud mürki toodavad tüved B ja D. Kokku on tüvesid viis A, B, C, D ja E. Ehkki põhimõtteliselt võiks kõikide nende bakteritüvede "toodangut" koguda ja seejärel ründamiseks kasutada on sõelale jäänud vaid "epsilon".

Epsilon toksiin on oma struktuurilt valk. Epsilon toksiini eelistatuimaks ründepunktiks on kopsud, kuna see suudab lõhkuda rakumembraane ning seega häirida tugevalt raku tööd. Mürk on seni ilmselt eksperimentaalne, kuna infot mis kirjeldaks tema toimet inimesel on väga napilt. Katseloomadel on näidatud nii kopsuturse tekkmine kui ka neuroloogiline kahjustus. Mürki levitatakse aerosoolina, kuid ka toidu ja vee nakatamine on võimalik. Mürk ei levi inimeselt inimesele ega ka loomadelt inimesele.

Olgugi, et seda infot ei ole ametlikult avaldatud võib oletada, et dekontamineerimiseks on hea kõrge temperatuur kuna valgud taluvad kõrget temperatuuri üldjoontes halvasti. On muidugi ka erandeid. Mürgituse ravi on toetav.

  1. http://www.fas.org/nuke/guide/usa/doctrine/dod/fm8-9/2appb.htm#b06
  2. http://www.scav.org/Epsilon-toxin%20Fact%20Sheet.htm
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 17:17, 24 12 2006

Toidumürgitus

Toidumürgitus on mõistena mõvevõrra ebatäpne. Õigem oleks öelda toiduga saadud mürgitus, kuna mürgitusseisundi põhjustab ikkagi toidus olnud bakter, mürgine aine või muu vastavat potentsiaali omav tegur. Sellest hoolimata kasutan siin ikkagi mõistet toidumürgitus, mis on levinud ja idee poolest kõigile arusaadav.

Toit on inimese elu igapäevane osa. Sageli söövad kümned ja kümned inimesed toitu, mis on pärit ühest tehasest, hoidlast või kauplusest. Seepärast ei ole üllatus, et isegi jõukates riikides, kus üldised sanitaartingumused on väga head ning toidukäitlemise nõuded on karmid, esineb ikka ja jälle toidumürgituse puhanguid. Enamasti on need hooletuse tagajärjeks. Samas on arusaadavalt võimalik sihilik toidu mürgitamine. Vähe on andmeid kui palju on parimate toidumürgituse tekitajate arendamisega riiklikul tasandil tegeletud. Massihävitusrelvana ei ole need mikroobid ehk kõige tõhusamad kuivõrd mürgituse tekitamise aeg ja koht on mürgitatavale kergesti trakteeritavad. Oletada võib, et toidumürgitus on pigem terroristide tööriist. Mõeldes katlatoidul põhinevatele organisatsioonidele nagu koolid, haiglad ning sõjaväeüksused on toidu mürgitamine oma piiratud ulatuses küllaltki tõhus ja samas lihtne ettevõtmine. Vaja on vaid piisavat hulka baktereid, mida siis hõlma alt toidu hulka poetada.

Järgnevalt on nimetatud toidu mürgitamiseks sobivad bakterid ja haigused mida need tekitavad.
  • Bakter Clostridium perfringens. Tekitab botulismi.
  • Bakter Eisherichia coli (E. coli) serotüüp O157:H7. Tekitab verist kõhulahtisust.
  • Bakter Salmonella typhi. Tekitab kõhutüüfust.
  • Teised Salmonella liigi bakterid. Tekitavad kõhulahtisust.
  • Bakter Shigella dysenteriae. Tekitab düsenteeriat.
  • Bakter Vibrio cholerae. Tekitab koolerat.

Botulism
Vt. ülalpool.

Verine kõhulahtisus
Nagu nimetatud põhjustab verist kõhulahtisust (vahel ka neeurpuudulikust) üks teatav E. coli serotüüp O157:H7. See on üks kümnetest E. coli tüüpidest. Osa E. coli bakteritest on inimesele täiesti kahjutud, eldades inimese soolestikus vastastikuse mõistmise õhkkonnas. Paraku on nende hulgas ka haigust tekitavate omadustega baktereid, kes normaalselt inimese seedetraktis ei ela. Bakter on looduses laialt levinud.

Kõhutüüfus
Tüüfuse tekitaja on eraldi nimetatud kuigi ta kuulub Salmonellade liigi hulka. Salmonella typhi tekitab veniva kuluga palaviku ja osadel patsientidel kõhulahtisusega kulgeva nakkushaiguse. Paranemine võtab aega 3- 4 nädalat. Haigus oli enne tööstustriikides ja on praegu arengumaades sageli laste surma põhjustajaks. Ravi antibiootikumidega on alati näidustatud.

Salmonellade tekitatud kõhulahtisus
Salmonellad paljunevad toidus ja ka peensooles. Tekib vesine kõhulahtisus Palavik (38-39) kestab mõned päevad, paranemine võtab aega umbes nädala.

Düsenteeria
Tavaolukorras on ©igellade liigis veel mitmeid vähem ohtlike kuid inimest nakatavaid baktereid. Inimesele ohtlik on düsenteeria tekitaja. Haigus algab tavaliselt ägedalt. Kiirelt tõuseb kõrge palavik. Järgneb kõhuvalu koos kõhulahtisusega, mis hiljem muutub veriseks. Antibiootikumravi on alati mõtekas.

Koolera
Palavikuta kulgev haigus. Iseloomulik on rohke vesine väljaheide. Kiire vedelikukaotus kurnab organismi ja tekib nõrkus.

Diagnoosimise eeldus on korralik haige küsitlemine. Mida, millal ja kus sõi jne. Oluline on väljaheite kirjeldus. Enamasti saab mikroobe väljaheitest isoleerida.

Ravi saab igaüks ise alustada. Selle juhtivaks põhimõtteks on väljaheitega kaotatud vee ja elektrolüütide asendamine. Seega ei tohi hoolimata halvast enesetundest loobuda ei söömisest ega joomisest. Õigest joomisest on siin foorumis üks teine kirjatükk. Raviks on olemas ka tarvilikud antibiootikumid.

Profülaktikaks võiks aga meeles pidada järgnevat. Seda nii võimalikku rünnet kui igapäevast elu silmas pidades.

  • Keeda ja küpseta või ära söö!
  • Sulle tundmatut vett tuleb vähemalt 1min mulinal keeta!
  • Söö küpsetatud ja veel auravat toitu!
  • Koori puuviljad ära!
  • Ära söö toitu mis tuleb nn. kahtlastest paikadest nagu tänavaputkad jms.


  • http://www.bt.cdc.gov/agent/food/


Paar viidet eluliseks näiteks
http://www.postimees.ee/220306/esileht/195105.php?r=
http://www.postimees.ee/180306/esileht/195024.php
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 14:52, 07 01 2007

Tatitõbi
Harva kasuatakse nime burkoldeeria
Haigustekitaja on Burkolderia mallei

Tegemist on haigusega, mis esmajoones esineb hobustel, kuid nakatuda võivad ka teised loomad. Hobused nakatuvad reeglina kontamineeritud toitu süües. Haigust esineb puhanguti seniajani, seda eelkõige aafrikas ja lõuna- ameerikas. Põhja- ameerikas ja euroopas suudeti tänu karmidele sanitaar- ning haigetest loomadest teatamise nõuetele haigus läinud sajandi esimesel poolel likvideerida.

Inimene nakatub normaaloludes läbi otsese kontakti haige looma või haige inimesega. Bakterid liiguvad organismi läbi kahjustatud naha või sisse hingates. Järgneb limaskestade või / ja lümfisõlmede põletik. Limaskestadel eritub põletikuline vedelik. Bakterite tungimisega vereringesse kujuneb välja organismi terviklikust nakatumisest tingitud eluohtlik seisund. Ägedal juhul saabub surm päevade jooksul. Tervenenud haiged jäävad bakteri kandjaiks ja levitavad seda edasi.

Tatitõbe on ilmselt tahtlikult levitatud esimese maailmasõja ajal kui haigestus suur hulk venelaste hobuseid. On avaldatud kahtlusi, et tatitõve uurimine bioloogilise rünnaku objektina on jätkunud kuni viimase ajani. Seda eelkõige kõrge suremuse ja nakatamiseks tarvilike bakterite vähese arvu tõttu. Arvatavasti on püütud luua ka antibiootikumikindlaid ja aerosoolina levitatavaid tatitõve vorme.

Raviks vajalikud antibiootikumid on olemas, kuid tulenevalt nakatunud inimeste väiksest arvust ei oma käesoleva aja meditsiin piisavat kogemust selle haiguse ravimises. Põhirõhk jääb ikkagi haiguse ennetamisele.

  • http://en.wikipedia.org/wiki/Glanders
  • http://www.cdc.gov/ncidod/dbmd/diseaseinfo/glanders_g.htm#whatis
  • Harrison' s principles of internal medicine- 16th. ed. (2005). / Toim. D. Kasper... [et. al.].
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 14:08, 10 01 2007

Melioidoos
Haigustekitaja on Burkholderia pseudomallei

Melioidoosi sümptomaatika ning haiguse kujunemine ja areng on sarnane tatitõvele. Mõlema haiguse tekitajad on lähedased sugulased. Haigused erinevad peamiselt leviku poolest.

Meliodoosi tekitaja on kaguaasias ja põhja- austraalias laialdaselt levinud. Bakter elutseb mullas. Enne moodsate antibiootikumide leiutamist suri umbes 90% haigetest. Tänapäeval on see näitaja ligikaudu 10%. Võimaliku rünnakuvahendi teeb temast hea keskkonna muutuste talumine. Tõenäoliselt on püütud luua ka antibiootikumikindlaid tüvesid.
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 19:22, 25 01 2007

Psitakoos (Klamüdioos)
Sünonüümideks on papagoihaigus
Haigustektiaja on bakter Chlamydia psittaci

Nimest nii palju, et tekitajaks on klamüüdiate perekonna esindaja, mistõttu võib haigust nimetada ka klamüdioosiks. Samamoodi on õige psitakoos.

Tegemist on küll bakteriga kuid ühe omapärana suudab see bakter paljuneda vaid rakkude sees. Klamüdioosi põhjustavad inimesele kolm selle perekonna bakterit. Psitakoosi tekitaja on võimeline levima aerooli koosseisus ning tema kliiniline haiguspilt on raskest eristatav teistest kopsupõletiku tekitajatest. Looduses levib bakter eelistatult lindudega, kellest kõige ohtlikumat bakterit kannavad papagoid.

Klamüdioosi diagnoosimiseks on vaja eirteadmistega laboratooriumi abi. Hoolimata kaasaegsetet diagnoosimisvahenditest ja sobivatest ravimitest sureb ka tänapäeval sellesse haigusesse küllalt palju inimesi.

Vaktsiin klamüüdiate vastu puudub.
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 19:36, 25 01 2007

Q- palavik
Haigustekitaja on Coxiella burnetii

Q- palavik on üle maailma levinud nakkushaigus, mida sageli levitavad koduloomad nagu lehmad või lambad. Nakkus saadakse kas loomade uriinist, väljaheitest või piimast. Q- palaviku tekitaja on keskkonnas väga vastupidav. Ta kannatab kuivamist, kuumust ning ei allu sageli isegi desinfitseerivate lahuste toimele. Bakterit on võimalik levitada õhu kaudu. Samuti on tema tekitaud kopsupõletik raskesti eristatav teistest sagedasematest kopsupõletiku tekiajatest. Nagu psitakoosi puhul vajatakse ka Q- palaviku diagnoosimisel laboratooriumi abi. Q- palavik on tavaoludes harva surmaga lõppev kuid välistada ei saa mõnevõrra surmavama vormi loomist. Raviks vajalikud antibiootikumid on olemas.

Vaktsiin ei ole laialdaselt kättesaadav, kuigi see on välja töötatud. Esmaseks ennetamisvahenditeks jääb range kontroll loomade väljaheidete ning nende jäänuste käitlemisel.
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.

Doktor
Postitusi: 1304
Liitunud: 14:24, 11 01 2006
Asukoht: Kuni Nov ' 07 Tartu Keskkomando
Kontakt:

PostitusPostitas Doktor » 20:16, 25 01 2007

Ritsiini mürgitus
Mürki toodab väikene lehtpuu piimalilleliste sugukoonast nimega Ricinun communis. Eesti keeles on taime nimeks riitsinus või aafrika riitsinus

Pilt

Riitsinuse viljaks on kupar, mis sisaldab rohkelt õli. Õli leiab maailmas laialdast kasutamist, muuseas näiteks uut tüüpi vähiravis ning trükkalite tindi tootmises. Iga kupar sisaldab umbes 5% väga mürgist ritsiini. Surmavaks ritsiini doosiks on ligikaudu 500 mikrogrammi. Samas sõltub toime oluliselt inimese organismist ning nakatumise teest. Võimalik on mürki sisse süüa, seda sisse hingata või ka süstida. Mürk tungib rakke valimata nende sisse ja asub häirima elutegevuseks vajalike valkude tootmist. Haigustunnused on väga varieeruvad.

Mürki uuriti laialdaselt esimese ja ka teise maailmasõja ajal, kuid leiti, et mürgi kasutamine ei ole majanduslikult mõtekas. Ritsiin on oma struktuurilt valk ja ei ole väliskeskkonnas väga püsiv. Lammutavalt mõjuvad nii õhusaaste kui ka osoon jt.

Põhjus miks ritsiini ikka veel ohu allikaks peetakse on laialdane kättesaadavus. Igal aastal jääb üle tuhandeid mürgiseid tonne riitsinuse õli toomise jääke, millele on sisuliselt vaba ligipääs. Oluline on ka asjaolu, et ritsiinile ei ole olemas nn. vastumürki. Ilmselt jääb ritsiin märksa lokaalsema piirkondlikuma rünnaku allikaks ehkki piisavalt hea ajastusega võib terrorist saavutada kui mitte paljude surma, siis kindlasti paljude haigestumise.

http://mt.legaltext.ee/esterm/concept.a ... 0riitsinus
http://en.wikipedia.org/wiki/Ricin
http://www.hort.purdue.edu/newcrop/duke ... munis.html
http://www.aiasober.ee/index.php?Menu=3&ID=196
http://www.bt.cdc.gov/agent/ricin/facts.asp
Olukord on pisut keerulisem kui esialgu tundub.


Mine

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline

cron
Creative Commonsi litsents
Siin foorumis avaldatu on litsentseeritud Creative Commonsi Autorile viitamine 4.0 Rahvusvaheline litsentsi all.
Based on a work at http://foorum.estrescue.eu/.