Loodus relvastuse teenistuses
Postitatud: 17:30, 29 10 2006
Inimkond on läbi oma ajaloo relvi kasutanud. Põhimõtteliselt võib relvaks pidada iga eset, mida inimene kasutab tõstmaks oma hävitavat jõud. Relvi on kasutatud nii toidu muretsemiseks kui sõja pidamiseks. Kui relva kasutamine toidu muretsemiseks ja enesekaitseks on siiani üldiselt sallitud tegevus, siis erinevate relvade kasutamine sõjas on sage diskussiooni allikas. Hoolimata teaduse ja tehnoloogia arengust ning uute relvaliikide kasutusele võtust on relvade põhiolemus vähe muutunud. Enamike relvade puhul on juhtmõtteks looma tapmine (või vaenlase tapmine/vigastamine või infrastruktuuri lõhkumine) distantsilt, seejuures jääb nn. päästikule vajutaja ise ohutusse kaugusesse. Kuni 20 saj. alguseni oli relvade hävitusjõud piiratud. Piiratud on kahtlemata suhteline mõiste, kuid tavaliste relvade nagu tanki või käsiautomaatrelva tulega on võimatu hävitada korraga suurt hulka hooneid või inimesi. Niisiis sisaldab maailma enim toodetud automaatrelva AK salv sõltuvalt tüübist 30-75 padrunit. Ameerika Ühendriikide tank „M1 Abrams” kannab 40 mürsku. On ilmne, et ka siis kui neid relvi kasutada väga efektiivselt ja tabada 100% laskudest on võimatu tappa korraga tuhandeid inimesi. Et põhjustada vaenlasele suuri kaotusi elavjõus, infrastruktuuris ja lahingutehnikas, peab ka ründajal olema palju relvi ja sõdureid. Vastupidine on olukord massihävitusrelvadega. Siin võib vähese vaevaga saavutada tulemuse, mis nn. traditsiooniliste meetoditega nõuaks suurt hulka finantse, lahingutehnikat ja sõdureid. Väheseks võib vaeva nimetada hoolimata tõsiasjast, et massihävitusrelvade tootmine, ladustamine, hooldamine ja lõpuks kasutamine nõuab suurt uurimistööd, kvalifitseeritud tööjõudu, erilist infrastruktuuri ja suurt ning pidevat finantseerimist. Senimaani on tuntud kolm massihävitusrelvade liiki. Need on tuumarelv, keemiarelv ja bioloogiline relv. Vaid ühekordse kasutamise tagajärjel sureb nende mõjupiirkonnas tuhandeid inimesi ja loomi. Kasutuskõlbmatuks muutub nii vesi, põldudel olev koristamata saak kui ka ladustatud toiduained. Lisaks eeltoodule on tuumarelval omadus põhjustada katastroofilisi purustusi.
Bioloogiline relv on massihävitusrelva liik kus vaenlase elavjõu surmamiseks, toidu ja joogi kõlbmatuks muutmiseks ning elukeskkonna hävitamiseks kasutatakse baktereid, viirusi või mõnda muud organismi s.h. looduses leiduvat mürkainet.
Teisele maailmasõjale järgnenud suhete jahenemine kahe suurvõimu NSVL’ i ja USA vahel viis võidurelvastumiseni, mille käigus toodeti kümneid tonne biorelvi. Hoolimata 1972 sõlmitud ja tänaseks rohkem kui 100 riigi poolt allkirjastatud konventsioonist, mis keelustab bioloogilise relva kasutamise on säilinud teadmised ja oskused bioloogilise relva tootmiseks. Peale NSVL’ i kollabeerumist 1990. a. alguses järgnes koos maailma üldise poliitilise olukorra leebumisega ka leebe aeg biorelvade jaoks. Seni biorelvade tootmise eesrinnas sammunud NSVL’ i õigusjärglase Vene Föderatisooni poolt vähendati tunduvalt biorelvade uuringute ja tootmise finantseerimist. Paraku kätkes endas omakorda ohtu, kuivõrd koodnimetuse biopreparat egiidi all töötas endises NSVL’ is hinnanguliselt 30 000 inimest. Ilmne on, et osa neist siirdus tööle erasektorisse, osa aga jäi „tööturule” spetsiifiliste oskuste ja teadmistega, mida halvemal juhul võib üles osta terroristlik organisatsioon.
Tänapäeval on põhjendatud kartus, et terroristid või ükskõik kes võivad kasutada oma eesmärkide saavutamiseks bioloogilist relva. Õnneks ei ole surmava biorelva tootmine niisama lihtne. Vajalikud on spetsiaalsed väga kallite ja sageli ainueksemplarina toodetavate seadmetega laboratooriumid. Relvana kasutatavad organismid on kapriissed oma elutingimuste suhtes. Kopse ründava mikroobi ümbritsev osake peab olema kindla mõõtmega, et vältida lihtsalt välja hingamist ja pääseda mööda ülemiste hingamisteede kaitsemehhanismidest jne. jne. Vaatamata sellele tuleb kõne alla biorelva nn. lokaalsem kasutamine. Meenutame usurühmituse Aum shrinrikyo (Eesti keeles oli vist „Ülim tõde”) poolt siberi katku tekitajate levitamist Tokyos 1993.a. Näitena tuleb arvesse ka mingi linna joogivee mürgitamine nt. koolerabakteriga. Seepärast vajavad päästjad minu arvates biorelvade alast infot, mida järgnevas anda püüan. Loomulikult ei ole minu kasutuses infot kitsalt relvade kui transpordivahendite ehituse kohta, mis peavad surmavad organismid kohale toimetama. Küll on minu käsutuses infot biorelvades kasutatavate mikroobide kohta.
Biorelva on kasutatud juba iidsetest aegadest. Esimesed teated sellest pärineva 6 saj. e.m.a. Keskajal (1710) oli omalaadseks biorelva rünnaku objektiks meie pealinn Tallinn kui seda piiravad vene väed pildusid katapultidega üle linnamüüri katku surnute kehi. Kaasaega meenutades levisid septembrikuus 2001. a. USA postiteenistuses kirjaümbrikud, mis sisaldasid siberi katku tekitajaid.
Hoolimata tõsiasjast, et biorelvaga on võimalik surmata tuhandeid inimesi ja loomi, on säärase efekti saavutamine keeruline. Küll aga on seda võimsam psühholoogiline efekt hirmu ja ebakindluse näol. Võib vaid ette kujutada, mis juhtuks kui ühel päeval teatatakse, et veevärk on saastunud. Haigustekitajad on järsku „kõikjal”, sest veevärk on kõikjal. On avaldatud isegi arvamust, et biorelva otsesest toimest hävitavam on tema rahvast s.h. sõdureid demoraliseeriv toime, kuna haigustekitajaid ei ole näha.
Biorelvana kasutatavat organismi peaks iseloomustama järgmised punktid.
Ameerika Ühendriikide Haiguste ennetamise ja kontrolli keskus on klassifitseerinud võimalikud biorelvana kasutatavad haigustekitajad kolme kategooriasse. Alustades ohtlikumast on need A, B ja C. Kuivõrd ma ei ole leidnud kuskilt Tervisekaitse inspektsiooni vastavat kirjutist, siis lepime ameeriklaste omaga. Meeles tuleb pidada ka seda, et see klassifikatsioon on kogemuslik ning seda ei saa käsitleda muutumatu ja lõplikuna.
A kategooriasse kuuluvad haigustekitajad, mis:
Bioloogiline relv on massihävitusrelva liik kus vaenlase elavjõu surmamiseks, toidu ja joogi kõlbmatuks muutmiseks ning elukeskkonna hävitamiseks kasutatakse baktereid, viirusi või mõnda muud organismi s.h. looduses leiduvat mürkainet.
Teisele maailmasõjale järgnenud suhete jahenemine kahe suurvõimu NSVL’ i ja USA vahel viis võidurelvastumiseni, mille käigus toodeti kümneid tonne biorelvi. Hoolimata 1972 sõlmitud ja tänaseks rohkem kui 100 riigi poolt allkirjastatud konventsioonist, mis keelustab bioloogilise relva kasutamise on säilinud teadmised ja oskused bioloogilise relva tootmiseks. Peale NSVL’ i kollabeerumist 1990. a. alguses järgnes koos maailma üldise poliitilise olukorra leebumisega ka leebe aeg biorelvade jaoks. Seni biorelvade tootmise eesrinnas sammunud NSVL’ i õigusjärglase Vene Föderatisooni poolt vähendati tunduvalt biorelvade uuringute ja tootmise finantseerimist. Paraku kätkes endas omakorda ohtu, kuivõrd koodnimetuse biopreparat egiidi all töötas endises NSVL’ is hinnanguliselt 30 000 inimest. Ilmne on, et osa neist siirdus tööle erasektorisse, osa aga jäi „tööturule” spetsiifiliste oskuste ja teadmistega, mida halvemal juhul võib üles osta terroristlik organisatsioon.
Tänapäeval on põhjendatud kartus, et terroristid või ükskõik kes võivad kasutada oma eesmärkide saavutamiseks bioloogilist relva. Õnneks ei ole surmava biorelva tootmine niisama lihtne. Vajalikud on spetsiaalsed väga kallite ja sageli ainueksemplarina toodetavate seadmetega laboratooriumid. Relvana kasutatavad organismid on kapriissed oma elutingimuste suhtes. Kopse ründava mikroobi ümbritsev osake peab olema kindla mõõtmega, et vältida lihtsalt välja hingamist ja pääseda mööda ülemiste hingamisteede kaitsemehhanismidest jne. jne. Vaatamata sellele tuleb kõne alla biorelva nn. lokaalsem kasutamine. Meenutame usurühmituse Aum shrinrikyo (Eesti keeles oli vist „Ülim tõde”) poolt siberi katku tekitajate levitamist Tokyos 1993.a. Näitena tuleb arvesse ka mingi linna joogivee mürgitamine nt. koolerabakteriga. Seepärast vajavad päästjad minu arvates biorelvade alast infot, mida järgnevas anda püüan. Loomulikult ei ole minu kasutuses infot kitsalt relvade kui transpordivahendite ehituse kohta, mis peavad surmavad organismid kohale toimetama. Küll on minu käsutuses infot biorelvades kasutatavate mikroobide kohta.
Biorelva on kasutatud juba iidsetest aegadest. Esimesed teated sellest pärineva 6 saj. e.m.a. Keskajal (1710) oli omalaadseks biorelva rünnaku objektiks meie pealinn Tallinn kui seda piiravad vene väed pildusid katapultidega üle linnamüüri katku surnute kehi. Kaasaega meenutades levisid septembrikuus 2001. a. USA postiteenistuses kirjaümbrikud, mis sisaldasid siberi katku tekitajaid.
Hoolimata tõsiasjast, et biorelvaga on võimalik surmata tuhandeid inimesi ja loomi, on säärase efekti saavutamine keeruline. Küll aga on seda võimsam psühholoogiline efekt hirmu ja ebakindluse näol. Võib vaid ette kujutada, mis juhtuks kui ühel päeval teatatakse, et veevärk on saastunud. Haigustekitajad on järsku „kõikjal”, sest veevärk on kõikjal. On avaldatud isegi arvamust, et biorelva otsesest toimest hävitavam on tema rahvast s.h. sõdureid demoraliseeriv toime, kuna haigustekitajaid ei ole näha.
Biorelvana kasutatavat organismi peaks iseloomustama järgmised punktid.
- Suur haigestunute hulk ja kõrge surevus. Siin mõeldakse eelkõige seda, et haigustekitaja peab inimesele hästi “külge hakkama”. Näiteks tuberkuloos on küll vastik, rohkete retsidiividega ja sageli surmaga lõppev haigus, kuid tema tekkimiseks peab Mycobacterium tuberculosis’ ega puutuma kokku järjekindlalt pikema aja jooksul.
- Omadus levida inimeselt inimesele.
- Nakatumiseks läheb vaja vähe haigustekitajaid ning neid saab levitada aerosoolina. Aerosool on siis gaasi (õhu) ja vedelikutilkade segu.
- Puuduvad kiired ja kindlad diagnostilised meetodid.
- Efektiivse ja laialdaselt kättesaadava vaktsiini puudumine.
- Omadus kutsuda esile segasusseisundeid.
- Mikroobil pea olema haiguse tekitamise võime ja teda on võimalik massiliselt toota.
- Stabiilne keskkonnas.
- Oskusteabe ning piisava hulga teadmiste olemasolu.
- Omadused, mis võimaldavad biorelvana kasutamist (virulentsuse säilitamine suures hunnikus olles jne).
Ameerika Ühendriikide Haiguste ennetamise ja kontrolli keskus on klassifitseerinud võimalikud biorelvana kasutatavad haigustekitajad kolme kategooriasse. Alustades ohtlikumast on need A, B ja C. Kuivõrd ma ei ole leidnud kuskilt Tervisekaitse inspektsiooni vastavat kirjutist, siis lepime ameeriklaste omaga. Meeles tuleb pidada ka seda, et see klassifikatsioon on kogemuslik ning seda ei saa käsitleda muutumatu ja lõplikuna.
A kategooriasse kuuluvad haigustekitajad, mis:
- kanduvad kergesti inimeselt inimesele või/ja mida on kerge levitada;
- põhjustavad kõrge suremusega haiguseid;
- võivad põhjustada paanika;
- nõuavad tervishoiusüsteemilt spetsiaalset ettevalmistust;
- ning käsitletakse kui ohtu rahvuslikule julgeolekule (seda viimast siis USA’s).
- Antraks
- Botulism
- Jersinioos
- Rõuged
- Tulareemia
- Viiruste poolt tekitatud verejooksudega kulgevad palavikud.
- kerge levitatavus;
- mõõdukas haigestumise tõenäosus;
- keerukate ja töömahukate diagnostiliste protseduuride vajadus.
- Brutselloos
- Clostridium perfringens' i epsilon toksiini mürgitus
- Toidumürgitus s.t. nakkus mikroobidega, mis sageli on toidumürgituse põhjustajateks.
- Burkhordeelia
- Melioidoos
- Psitakoos
- Q palavik
- Mürgitus riitsinuse toksiiniga
- Mürgitus stafülokok B enterotoksiiniga
- Tähniline tüüfus
- Viiruslik aju põletik
- Sagedasemad joogivee saastajad
- Hantaviirus
- SARS’ i (SARS- ingl. severe acute respiratory syndrome e. maakeeli vast tõsine ägedalt algav hingamisteede sündroom) tekitav koronaviirus.